No nii, nüüd tuleb unpopular opinion. Olge kõik valmis.
Kuigi ma olen üldiselt oma raamatute suhtes küllalt valiv ja minu kõrge Goodreadsi-hinnangute keskmine on eelkõige just sellega seotud, siis vahel ma ikka mõtlen, et noh, loen siis selle või teise raamatu puhtalt seetõttu, et kõik loevad ja tundub, et peaks ikka ise ka kursis olema. Et saaks kaasa rääkida või nii. Ja Goodreadsi keskmine sellele raamatule on üle nelja, nii et kui hull see siis ikka olla saab, mõtlesin mina.
Kes on vahepeal ära unustanud, siis ma ei loe raamatuid, mis inglise keeles kategoriseeruks pealkirja alla "Chick lit", ehk siis puhtakujulised naistekad. Aga "Evelyn Hugo" just täpselt seda ongi. Ma ei taha kuidagimoodi öelda, et see oleks halvasti kirjutatud – kui sa oled inimene, kellele sellised raamatud meeldivad, siis ilmselt meeldib sulle see ka, võib-olla isegi väga.
Aga mis teha, kogu see 389 lehekülge oli minu jaoks nagu Kroonika hapukurgihooajal. Raamatu alguses nagu tõepoolest lubaks – tundub, et raamatus on tulemas suuri paljastusi ekraaniikoon Evelyn Hugo elu kohta ning samuti visatakse üles intriig sellega, et Evelyn nõuab kirjutajaks ainult ja ainult Monique Granti, kes pole Evelyniga elus kohtunud ja kes on täiesti tundmatu ajakirjanik. Ikka ju tahad teada, millest selline valik ja meelekindlus selle juures.
Tegelikult ei saa sellest raamatust teada eriti midagi huvitavat. On lihtsalt üks meeste paraad, kellest paljud on lihtsalt de jure tema abikaasad. Ja selleks, et raamatul ikka võimalikult palju lugejaid oleks, siis viskab Reid kesksena hoopis sisse Evelyni varjul olnud nn tõelise, kuid hoopistükkis omasoolise armastuse. Vahel hakkab vägisi tunduma, et heteroseksuaalsus ei müü ikka enam üldse. Ja kui sa pead lugema 389 lk põhimõtteliselt sama juttu seitsmes variatsioonis, siis ainus mõte on küll, et kaua võib. Ja see viimane nii-öelda big reveal selle kohta, mis Monique'il selle kõigega pistmist on, see on ka lihtsalt üle võlli skandaal, mis on üsna läbinähtavalt ja ilmselgelt mõeldud selleks, et lugeja ahhetaks ja haaraks kahe käega peast. Aga noh, vähemalt juhtus midagigi.
Lihtsalt öeldult on see raamat imeilusast naisest, kes on karjääri nimel valmis absoluutselt kõigeks, ja tema enda kahjuks käib tema elu ainult läbi meeste. Või pigem üle meeste. Sest muuks tal neid vaja ei ole kui filmimaailmas aina kõrgemale ronimiseks. Kui see nüüd pidi olema mingisugune ood sellele, kuidas vaene Evelyn omas ajastus ennast Hollywoodis muidu teostada saanud ei oleks, siis oleks seda andnud palju tihedamaks kirjutada. Kohe tuleb meelde "Keemiatundide" raamat, kus kesksel kohal just oligi samade kümnendite patriarhaalne maailm, aga kui palju komplekssem see raamat "Evelyn Hugost" ikkagi on ja kui palju paremini räägib see naise eneseteostusest! Evelyn lihtsalt kasutab Hollywoodi nägusamaid ja rikkamaid poissmehi sõna otseses mõttes ära, tundes rahuldust sellest, et tema liigub täpselt selles suunas, nagu tema tahab. Minu meelest on see kogu naissoo kõva alahindamine, isegi kuuekümnendatest rääkides.
Ehk siis. See on raamatusoovitus kõigile Kroonika hardunud lugejatele, sest skandaalimaitseline on see raamat kindlasti ja kui sind huvitavad ilusad naised ja nende suhted, siis on see tõesti just sulle. Minu jaoks oli see isegi suvelugemiseks liiga üheülbaline ja etteaimatav.
Reid ise on öelnud, et raamatu inspiratsiooniallikateks on sellised näitlejad nagu lausa kaheksa abikaasat ära pidanud Elizabeth Taylor, oma eluloo ajakirjandusele serveerinud Ava Gardner ja poolhispaanlasest Rita Hayworth (Evelyn Hugo on poolkuubalane).
Aga lõpetuseks ka hea uudis kõigile filmisõpradele – just mõni päev tagasi tuli välja uudis, et Netflix on otsustanud "Evelyn Hugo" raamatust filmi teha. Näitlejaid veel nimetatud pole, küll aga spekuleeritakse, et peaosatäitjaid on kaks, üks noore ja teine vana Evelyni rollis. Hoidke siis pilku peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar