Ja ongi käes selleaastase kolleegiväljakutse viimase raamatu tutvustamise aeg. Tundub, et sellest hakkab saama kena traditsioon, sest ka sel aastal olen ma oma kolleegide valikuga kas rahul või väga rahul.
"Ogalinnud" on tõeline perekonnasaaga. Pea 600 leheküljel rullub lahti kolme põlvkonna Clearyde elu, alguses puruvaesena Uus-Meremaal elades, aga peatselt kolib pere Austraaliasse. Nagu perekonnasaagale kohane, on see pigem vaatlev ja kirjeldav kui tegevusele keskenduv lugu. Igasuguseid pöördeid tuleb Clearyde elus ette loomulikult, aga nagu päriselus ikka, ei toimu need väga tihedalt üksteise järel. See annab autorile võimaluse iga perioodi vältel tegelasi süvitsi uurida ja kirjeldada, kuidas toimunud sündmused neid mõjutavad ning mida nad päriselt läbi elavad.
Clearysid on palju, aga McCullough keskendub kronoloogilises järjekorras kõigepealt väikesele peretütrele Meggiele. Seejärel võetakse järgmiste perioodide käigus ette noor preester Ralph, pereisa Paddy, Meggie abikaasa Luke, pereema Fee, Meggie poeg Dane ja tütar Justine. Ükskõik kellele parasjagu ei keskenduta või millisest perioodist jutt ka ei käi, siis sisu poolest on see üks masendav raamat. Kuigi Clearyd päris ropust vaesusest pääsevad, on kõik muu, mis nende elus määravaks saab, siiski pigem negatiivse alatooniga. Kui vahel ka tundub, et asjad hakkavad minema õiges suunas, loobib elu kindlasti kusagilt tegelastele taas kaikaid kodaratesse. Sõna, mis eelkõige raamatust kummitama jääb, on "alistumine". Tegelikult on Fee juba raamatu alguses kõigega leppinud, aga riburadapidi juhtub see ka kõigi teistega. Valikuvabadust praktiliselt ei ole, leppida tuleb sellega, mis elu sulle ette toob. Tuleb kas alistuda või lihtsalt kõigele käega lüüa, aga seda viimast Clearyd ei tee. The show must go on.
See pole esimene raamat, mida ma loen, kus kodu või maja tõuseb sümboli staatusesse. Nagu Daphne DuMaurieri "Rebeccas" saab Manderleyst lausa tegelane omaette, nii juhtub ka Drogheda mõisaga "Ogalindudes". See oleks nagu Clearyde pilet paremasse maailma, aga ometi ta ennast päris kätte ei annagi, on see siis preester Ralphi otsuste või Austraalia looduse üliraskete tingimuste tõttu. Ei ole seal ka sellist üldist südamerahu, mida õnneks nimetada. Aga muidugi teisalt oleks Clearyd ilma Droghedata lihtsalt puruvaesed edasi olnud ja lõppude lõpuks võisid nad seda oma koduks pidada. Samas kummitab kogu aeg kuskil kuklas mõte, et järeltulijaid polnud neil vist kuskilt peale Justine'i oodata, aga tema oli juba Londonis näitleja. Nii et teine paralleel tekib ka Vargamäega – teed ja rabad, aga jätta kellelegi pole...
Kindlasti on "Ogalinnud" hea raamat. Kindlasti ei ole see igav raamat. Kindlasti tasub "Ogalinde" lugeda, aga kiirustada ei maksa. Selle raamatu suurim väärtus ongi peategelaste hinge süüvimine. McCullough oskab kirjutada nii, et isegi kui sa nendega alati nõus ei ole, siis suudad sa neid vähemasti mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar