Kui tähesüü-raamat oli Alaska-raamatust võrdlemisi korralikult üle, siis kilpkonnad olid enamvähem Alaskaga samal pulgal. Green on endale võtnud eesmärgiks kirjutada teismelistele teismelistest, kes on miskitpidi "ebatavalised" ja kellel on probleeme kas tervisega või ümbritseva tajumisega. Kilpkonnaraamatu peategelasel Azal on kinnismõtted, mis on seotud mikrobioloogilise saastega - sest teda võib seestpoolt saastada ja hävitavad bakterid organismi levitada ükskõik mis. Või kes.
Mitu korda päevas plaastri vahetamine ja sõrmehaava puhastamine oleks veel üle elatav. Aga mida teha siis, kui sa armud ja suudeldes meenub sulle äkki, mitu miljardit mikroobi sind järsku suus vallutab?
Kogu Aza mõttemaailm on tohutult paranoiline. Valus lugedagi. Raske on mõista, kuidas saab üks täie mõistuse juures olev inimene, teismeline või mitte, üldse nii irratsionaalselt mõelda. Aga siis adud, et selliseid inimesi on päriselt ja kogu see paranoiline irratsionaalsus ongi nende jaoks päris reaalsus, nende igapäevaelu. Mina panen raamatukaane kinni, pühin tolmu õlalt ja elan edasi. Kuhu nendel minna on?
Azal on probleeme ka enesemääramisega. Ta juurdleb palju selle üle, mis on see "mina", kes ta olema peaks. Kui ära võtta kontekst ja olud, kes on siis see mina, kes järele jääb? Kas seda üldse on? Või oleme me ainult olude summa? (lk 165)
Anybody can look at you. It's quite rare to find someone who sees the same world you see. (lk 9)
Well, everyone is crazy these days, Dr. Singh. Adolescent sanity is so twentieth century. (lk 87)
Annaks taevas igale Azale oma Daisy, kes ei pruugi küll päris täpselt mõista, aga ometi saab aru nii palju kui vaja ja jääb sinu parimaks sõbraks läbi paksu, vedela ja autoavarii.
Aza sisemaailmale lisaks on raamatus ka oma peaaegu kriminaalne lõim. Aza kunagise tuttava noormehe Davise pururikas isa kaob majanduspettuse ilmsiks tulles. Kui peaks selguma, et isa on surnud, siis läheb kogu varandus mitte kahele orvuks jäänud teismelisele pojale, vaid tuataarale. Mhmh. Täpselt. Nii et kas isa on kadunud või surnud? Kuhu jääb varandus?
Ma tahaksin päriselt teada, mida mõtleb sellest raamatust üks päris elus teismeline. Kas ta loeb selle raamatu lõpuni, hoolimata sellest, et Aza mõttemaailm võib lugeja täiesti hulluks ajada? Ja kas see õpetab teda olema tolerantsem kinnismõtetega inimeste suhtes või üldse ükskõik kelle suhtes, kelle mõtteid või tegusid sa tegelikult mõista ei suuda? Kui see nii on, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar