John Greeni iseenesest ei ole vaja pikalt tutvustada, ehk piisab sellest, kui öelda vaid, et "Süü on tähtedel" on ka tema kirjutatud. Seda vist teavad peaaegu kõik, kas siis raamatu või filmina. Alaska-lugu on Greeni esikromaan.
Kui nüüd hästi lühidalt üritada midagi sisu kohta öelda, siis noor Miles läheb õppima internaatkooli ning tekitab seal endale mõned lähedased sõbrad. Üks neist on Alaska-nimeline tüdruk. See, kuidas ta endale nime sai, on omaette tore lugu, mis on raamatus ka kenasti kirjas. Koos õpitakse, aga tehakse ka muud, mida teismelised ikka vahel teevad, eriti kui nad on ema-isa valvsa silma alt ära saadetud - tarbitakse joovastavat kontrabandi, suitsetatakse, aga tehakse ka koolikaaslastele (sest kindlasti on ka ju "vaenlased", kuidas siis muidu) igasugu trikke.
Alaska, nagu ka sisukirjeldus raamatukaanel ütleb, on oma isiksuseski sündmus omaette. Miles, kes on toakaaslaselt hüüdnimega Colonel omakorda hüüdnimeks saanud Pudge (eesti keeles Töntsu), ütleb raamatus tema kohta nii:
So I walked back to my room and collapsed on the bottom bunk, thinking that if people were rain, I was a drizzle and she was a hurricane. (lk 109)
Miles on terve elu kogunud inimeste viimaseid sõnu. Üks tema lemmikuid on Rabelais' sõnum, mis ingliskeelses versioonis kõlab "I go to see a Great Perhaps", originaalis "Je m'en vais chercher le grand peut-être". Alaska lemmik aga on Simón Bolívari "How will I ever get out of this labyrinth!" mis oma olemuselt vaatavad elule ja surmale hoopis erinevalt - nagu ka Miles ja Alaska. Raamatus toimuvad sündmused panevad Milesi nägema nii elu kui ka eelpool mainitud tsitaate hoopis uue nurga alt, sest need saavad tema jaoks oma isikliku tähenduse. Ta ütleb:
I believe now that we are greater than the sum of our parts. (- - - ) Those awful things are survivable, because we are as indestructible as we believe ourselves to be. (- - -) We need never be hopeless, because we are never irreparably broken. (lk 261-262)
Green muidugi kirjutada oskab. Isegi täiskasvanuna, isegi pisut ette aimavana, mis toimuma hakkab, oli see lugemiskogemusena nauditav. Teismelistele kindlasti soovituslik kirjandus juba pedagoogilisest seisukohastki - raamatunoored saavad oma vanematega kenasti läbi, suhtlevad nendega rahulikult, õpivad hästi ja õpivad ka sellest, kui elu neil jalad alt ära lööb, nagu juba ülalpool toodud tsitaadist välja tuleb. Ja kui mõni noor kasvõi raamatu abiga suudab endale selgeks teha, et kui sa lähed ka mingitel hetkedel täiesti katki, siis ei ole see lõplik häving. Kõik on parandatav, elu on ees. The Great Perhaps.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar