Selles mõttes erineb Murakami nüüd Ishigurost kindlasti, et vähemasti on "Kafka mererannal" ja "1Q84" selgelt sama fantaasiamaailma sünnitised. Murakami stiil on väga tugevalt äratuntav, nii et kui keegi mulle selle ilma kaanteta kätte pistnud oleks, siis selle pähkli oleks katki hammustanud küll. Ishiguro need kolm raamatut, mida mina lugenud olen, olid üksteisest nii erinevad, et autori pimesi määratlemisega oleksin mina kahtlemata kimpu jäänud.
"1Q84" vihjab päris otse nii Orwelli raamatule "1984" (isegi raamatu tegevus toimub samal aastal, aga kuna see on siiski paralleelmaailm, nimetab üks peategelastest selle 1Q84-ks, kusjuures Q tähendus on 'question mark', sest tegelane ei suuda seda maailma lõpuni mõista) kui ka jäneseurgu lennanud Alice'ile, uru aset täitmas kiirteelt maha viiv avariiredel.
Murakami raamatud on nagu täiskasvanuile kirjutatud muinaslood - olemuselt täiesti ebarealistlikud, aga kirjutatud on nii, et hakkad igaks juhuks ümberringi vaatama, kas kõik ikka on nagu vanasti. Igaks juhuks loed taevas kuud ka üle. Äkki on kaks...
Raamat on muidugimõista tubli tükk, enam kui seitsesada lehekülge ja see on alles kaks esimest raamatut! Ja üks on veel. Kindlasti pole mul lähiajal plaanis kolmandat osa lugeda, aga kuna see on juba selline aju-uss, et see maailm uuristab ennast sulle sisse ja siis ei saa vist päriselt sealt enne välja ka, kui raamat täiesti finito on, tuleb see ükskord ikkagi ära lõpetada. Pealegi, miks mitte lugeda - lugu voogab kenasti, tegevust on, fantaasia lendab.
Sellise huvitava fakti leidsin ka, et esimene väljaanne müüdi läbi samal päeval, kui see lettidele ilmus. Mamma mia.
Jah. Väga meeldis. Ja arvestades tohutut lehekülgede arvu, kulges lugemine siiski pigem väga kiiresti.
Leoš Janáčeki 'Sinfonietta' kuulasin ka ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar