Minu esimene Murakami.
Ma ei lugenud teadlikult enne ei selle ega ühegi teise Murakami raamatu kohta ei arvustusi ega niisama tutvustusi. Keegi ütles kuskil, et Murakami kas meeldib või siis kohe üldse ei meeldi.
Mina ilmselgelt kuulun sinna esimesse. Mulle väga meeldis.
15-aastane Tamura Kafka (kuigi Kafka ei ole tema pärisnimi, ta võttis selle ise, kuna see tähendavat tšehhi keeles ronka - lähemal uurimisel siiski hakki) lahkub 15-aastaselt kodust isa juurest, kellest me vähemalt isana ei tea muud, kui et Tamura peab teda väga halvaks isaks, kes ta elu ära rikkunud on. Tal pole erilist vahet, kuhu minna. Peaasi, et ära põgeneda saaks.
Ja siis on veel Nakata, 60-aastane papi, kes oli poisikesena väga tark ja lootustandev, aga mingi segase ja ilmselt sõjalise intsidendi järel saanud mingit sorti ajukahjustuse ja nüüd on ta "kõva peaga, aga mitte nupust nikastanud", nagu ta ise ütleb. Lugeda ja kirjutada ta enam pärast salapärast juhtumit ei oska. Nakata ei muretse mitte millegi pärast, aga ta teab, et peab midagi tähtsat tegema. Ajal pole tähtsust, aga elu kannab teda sinna, kus ta saab põhimõtteliselt päästa vähemasti mõne inimese maailma. Ka tee peal Nakata üles korjanud rullnokk muutub väliselt napaka papiga koos olles sootuks rahulikuks, intelligentseks ja motiveeritud olendiks. Siin selgitab ta Nakatale Beethoveni kurba saatust:
"Beethoven oli hästi vinge helilooja ja noorest peast oli ta üks Euroopa kuulsamaid klaverimängijaid. Muusika esitajana oli ta väga tunnustatud. Aga ühel päeval kaotas ta haiguse tõttu kõrvakuulmise. Praktiliselt midagi ei kuuld enam. See, kui helilooja kuulmise kaotab, on ikka täitsa lõpp, saad aru? (---) Kui helilooja kuulmise kaotab, siis on see sama, kui kokk kaotab maitsmismeele. Või nagu konn, kes ei oska enam ujuda. Või nagu juhiloast ilma jäänud rekkajuht. Igal mehel läheks selle peale silme eest mustaks. Eksole? A Beethoven ei and alla. Ei noh ma arvan, et ju tal natuke deprekas ikka oli, aga ta ei last ebaõnnel endast võitu saada. Umbes nii, et ah, mis raskused, nendest saame üle! Pärast seda kirjutas muusikat muudkui edasi ja hakkas hoopis sügavamat musa kirjutama kui enne." (lk 442)
Fatalismi on raamatus omajagu. Lase lihtsalt minna ja küll siis jõuad sinna, kus vaja. (Disagree, aga for the art's sake... las siis olla)
Ja siis on ses loos veel omajagu kummalisi tegelasi (nt Johnny Walker ja kolonel Sanders) ning omajagu kummalisi juhtumisi (taevast sajab makrelle ja kaane, kassid kõnelevad jne).
Kui üldiselt on raamat selline filosoofilise fantastika laadne kulgemine ja sõna nauditav lugeda, siis mitmeski kohas tabasin end häälekalt naerupurskelt. Ja juhtus ka midagi sellist, mida minuga raamatut lugedes absoluutselt mitte kunagi mitte kordagi enne juhtunud ei olnud - õnnestus ühes kohas hakata füüsiliselt nii tugevasti öökima, et panin silmad kinni ja keerasin ruttu paar lehte edasi. Kes on lugenud, see ilmselt teab, mis neil leheküljel Johnny Walkeri ja kassidega toimub.
Armastust on, aga see on selline 15-aastase poisi oma ja mis sest ikka kirjeldada. Oidipuse kompleksi saab ka, kes klassikat armastab.
Mainimist tasub ka see, et vastupidiselt Bulgakovile põleb Murakami raamatus käsikiri uhke leegiga täiesti tuhaks.
"Ma küll ei tea, mis sinna kirjutatud oli, aga igal juhul on see kõik nüüd ilusti kadund. Kuju ja vormi omavaid asju sai maailmas nüüd natuke vähemaks, aga selle arvelt tõusis eimillegi hulk." (lk 502)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar