neljapäev, 10. jaanuar 2019

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Lewis Carrolli lugemine keelatud"

Ja kui juba noortekas loetud, siis võib ju vahelduseks ka lasteraamatuid lugeda. :D

Üldiselt ostan ma lasteraamatuid eelkõige oma kolmele käblikule, aga selle ostsin endale - sellepärast ka blogi.

Toledo kirjastus on järjekordselt kümnesse tabanud. On lasteraamatud ja on kvaliteetsed lasteraamatud. See tuli kvaliteedimärgiga. Lugemine oli nagu guilty pleasure, pugesin laste eest peitu magamistuppa ja nahistasin seal lugeda, väga vaikselt, et nendele minu olemasolu ei meenuks.

Eugéne Chignon on nooruke koduõpetajanna, kes oskab küll hästi prantsuse ja inglise keelt, kuid on - nagu raamatus teda nimetatakse - katastrofinna. Kui tema nähtavale ilmub, oleks tark absoluutselt kõik liikuvad esemed (ja kindlasti esmajärjekorras purunevad esemed) silma eest kaugele ära panna.

Eugéne saab Ameerikasse väga veidra töö - ta peab õpetama väikest Alice'it, kuid ta ei tohi iitsatadagi Lewis Carrollist ja tema raamatutest. Nendest ei tohi juttugi teha ning üleüldse ähvardab teda silmapilkne vallandamine, kui ta vähegi vääratama peaks. Perekonnas on karm isa, kindlakäeline ema, ema veider pidevnäljas vend ning Alice, kes näeb välja täpselt nagu Carrolli Alice, aga seda ei tohi ju öelda.

Eriti keeruliseks teeb saladuse hoidmise see, et Carrolli-Alice'i prototüüp on linna tulemas ning saatuse tahtel korraldab üritust muuhulgas ka raamatu-Alice'i isa. Tegevustik läheb üpriski kuumaks ning vürtsi lisavad tohutult omapärased karakterid.

Peale karakterite olid kui kirsiks tordil igasugused ägedad nimed. Kui perekonnas on lapsed Uhque ja Ylbe, siis palun ma siinkohal edastada raamatu tõlkijale (Ehte Puhang) itsitavad tervitused.Neid nimesid oli seal veel kamaluga. Hästi valitud tekstid ja lihtsalt ülihead tõlked on minu jaoks saanud Toledo firmamärgiks. Samuti meeldisid mulle väga raamatu lõpus olevad mõttetud pühendused.

Ühesõnaga, see oli armas ja naljakas ja igapidi nummipall. Kirjastuse lehe andmetel on see ka kuulutatud Hispaania parimaks lasteraamatuks. Ma kujutan ette, et lastele võib see väga meeldida. Igatahes kavatsen ma seda oma käblikutele ka propageerida, kuigi paraku on mu kaks vanemat last lugemislutika hammustuse vastu täiesti immuunsed. Proovime siiski. :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...