Antonio Muñoz Molina "Talv Lissabonis"

Olete te kunagi näinud sellist und, kus kõik on väga segane, asjad ja inimesed hüppavad igalt poolt uuesti välja, täiesti sürreaalsetest kohtadest, aga see kõik peab nii olema ja unes ei teki mitte mingisugustki kahtlust, miks need inimesed seal on, miks sa ise seal oled, miks toimub mingi liikumine punktist A punkti B (aga see võib vabalt olla C või D, sest sa ise ka päris täpselt ei tea, ainult seda teadki, et kõik on õige) jne jne.

Ja saitegi "Talve Lissabonis" läbi.

Nüüd selgitame. TEGELIKULT on selles loos täitsa faabula. Isegi põnevik. Aga kogu loo üle on tõmmatud mingi lüürilise müstilisuse loor. Kui hakkaksin ütlema, et seda on mingite võtetega vürtsitatud, siis oleks see vale, sest vürtsikus on erksus. Aga see on pigem tõesti nagu film noir, millega seda võrreldud ongi.

Tegevus toimub lõpuks tõesti isegi Lissabonis. Suuremas osa raamatust on Lissabon pigem sümbol, mingi kaemus, mille poole püüeldakse, mida igatsetakse. See on paik, kus peaksid täituma unistused ja kus saab olla õnnelik. Aga kui raamatu lõpuks Lissaboni ka jõutakse, siis on see veel trööstitum paik kui kõik eelmised. Õnn, nagu öeldakse, on inimeses endas. Või siis teda pole. Peategelaste elu on keerdkäike täis, on ohtu, on armastust (kuigi kuna see armastus on kolmnurga kujuga, siis enamasti küll on õnnehetked armastusloos üürikesed ja väljavaateta), on painet. Kindlasti võiks sellist armastust nimetada ka romantiliseks, aga ma olen ikka vist piisavalt vana ja igav ja ütlen, et aitäh, sellist põnevust ja kurblikku romanssi mulle endale küll tarvis ei ole.

Aga oi-oi, kui hästi on raamat kirjutatud! Kogu see unenäolisus, õnneliku lõputa loo kurblikkus, kogu filmilint jookseb, kindlasti must-valgena (jazz on ju ka ometi vaata et peategelane), pausid kannavad.

Ja eraldi kummarduse (sügava) teen tõlkija Triin Lõbusale. (Pikk aplaus.)

Ja teine kummardus (sama sügav) minu virtuaalsõpradele Toledos!