Kuid kui ümbriku avasin ja kaaskirja lugesin, siis mõistsin, et vana arm ikkagi ei roosteta. Helios on mulle taas saatnud eelkoopia tuttuuest raamatust - ja seekord minulegi täielikuks üllatuseks. Rõõm oli seda suurem.
Mul oli küll pooleli raamat kuninganna Elizabethist, aga mõtlesin, et piilun korra seda üllatusraamatut. Et kas ikka on selline tänaööselmeeimaga-sorti lugu, nagu kaaskirjas lubatud. Kahekümnendaks leheküljeks oli selge, et Elizabeth peab nüüd pisut ootama, olgugi see nii kuningliku protokolli vastane kui tahes.
Silva ise on selles raamatus küpsem ja stabiilsem, kuigi temast on saanud kahe lapsega (üks neist veel kasulaps) üksikema. Eks vist ikka parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga Omaverest hakkab kujunema kohalik Midsomer, kus ikka juhtub ja kus ikka surrakse. Seekord on lugu seda õudsem, et tegemist on lastega. Ja Silva ei suuda ka eemale hoida, vaid peab politseiuurija Paulile appi minema. Seda enam, et juhtum kipub talle väga koduõue peale.
Peab ütlema, et Birk Rohelend kirjutab - taas kord - väga köitvalt. Ega muidu poleks raamat mul selsamal õhtul juba läbi saanud. Üks asi on krimilugu ise, aga taustal jooksevad ka muud teemad - hooldusõigus ja lapsed, kes ei mahu n-ö normidesse. Ema ja õpetajana leidsin, et need on täiesti usutavalt välja kirjutatud.
Mulle meeldis juba eelmine Stökeli-lugu väga, aga ma tõesti arvan, et "Kuldne laps" on kraadi võrra parem. Väga tihe raamat. Polegi õieti kohta, kus seda käest panna.
Kuuldavasti oli kõigil, kes eelkoopia said, ümbrikus ka musta niidi rull koos nõelaga. FB lugejate grupis oldi selle üle elevil (seal oli nii mõnigi veel, kes eelkoopia sai) - ja tõesti, raamatu lõpuks selgub ka, miks see seal oli. Huh.
Eelmise eelkoopiaga võrreldes oli veel see pluss ka, et eelmine oli tõlkeraamat ja see oli veel keeleliselt toimetamata. Birk Rohelend muidugi kirjutas kohe keeleliselt kenasti. :)
Suur-suur aitäh Heliosele sellise vahva üllatuse eest. Ja Omaverele elujõudu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar