Andsin alla. Lugesin ka. Tartu-teekond oli vaja ju kuidagi sisustada, liiklusteste ei jaksa ka inimene tundide kaupa teha.
Raamatut avades olin ma igaks juhuks natuke ettevaatlik, aga ettevaatus haihtus esimeste lehekülgedega nagu sellekevadine lumi. Oli ka raskeid hetki. Need olid need hetked, kui me olime Olerexist kohvi ostnud ja proovige ise auto tagaistmel, kus joogihoidikut pole, samaaegaselt hoida topsi ja raamatut ning siis veel lehte keerata. Ja neid oli vaja kogu aeg keerata, sest huvitav oli.
Oma olemuselt on see psühholoogiline põnevik. Põnevust on tõesti, pinge kannab kuni lõpuni välja ja venima vähemalt minu jaoks ei hakanud lugu kordagi. Ka psühholoogilise poole on autor korralikult välja kirjutanud ja Silva tegelaskuju loob selleks juba üksindagi korraliku taimelava - magamatuse käes vaevlev keskendumisraskustega eelkooliealise lapse kodune ema, kes igatseb oma tööd vahel rohkemgi kui lapse eest hoolitsemist. Laps tundub vahel pigem koormana, mis peaks olema iga ema jaoks Õudne Mõte Number Üks, aga samas on see nii inimlik. Muidugi on naisi, kes tõesti leiavadki, et nende elutöö ja suurim väljakutse on olla oma lastele kodune ema. Siis nii nad peaksidki tegema. Aga ma pigem kipun arvama, et vähemalt meie kultuuris on naine suuteline olema väga hea ema, kui ta saab end teostada ka mujal. Sest kui ta seda ei tee, jääb frustratsioon emadusele kõvasti jalgu. Minagi kammisin juba emapuhkuse lõpus kodus natuke sassi.
Nii et Silvat mõistavad paljud naised vägagi hästi, eriti ilmselt need, kellel kodus kasvamas ATH või ükskõik millise muu diagnoosiga (või veel diganoosimata) laps. Naised peaksid julgema tunnistada, et see võib neil käia üle jõu ning et neilgi on puhkust vaja, et üldse jaksata. Ja kõik ülejäänud peaksid vähemalt üritada sellest aru saada.
See pole mitte ainus psühholoogiline liin. On peresuhteid, mis funktsioneerivad, ning on ka neid, mis on täiesti düsfunktsionaalsed ja ei tohiks toimida, kuid millegipärast töötavad nagu õlitatud masin. Vahel tahaks lugedeski pead vastu seina taguda ja karjuda, et inimesed, kuidas te ometi võite?! Ometi nad võivad ja mingi põhjus selleks ju kuskil on...
Birk Rohelend on raamatusse üsna ambitsioonikalt sisse kirjutanud ka Stockholmi sündroomi. Ambitsioonikalt, kuna see oleks võinud väga kesiselt välja kukkuda, aga ta on sellega siiski suurepäraselt hakkama saanud.
Nagu ikka, ei taha ma eriti sisu välja anda, nii et lugege ise. Ütlen vaid niipalju, et on kriminaaljuurdlusi, on lihtsalt mõistatusi jne. Külades juhtub asju.
Mina panin Goodreadsis viis tärni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar