Seda raamatut soovitas mulle juba ammu kirjandusõpetajast endine kolleeg ja ma tean, et seda loetakse ja kiidetakse ka päris palju.
Nagu kaanepildil mainitud, räägib raamat sellest, mis võiks olla, kui meil oleks lõputu hulk elusid. Raamat algab elus täielikult pettunud Nora Seedi "viimase päevaga" enne enesetapukatset. Aga kuskil elu ja surma vahel vaakudes avaneb talle maailm, kus ta saab otsa vaadata kõigile oma elu kahetsustele ja proovida elada elamata jäänud elusid, mis oleksid olnud siis, kui...
Võrreldes eelmise kahe raamatuga on "Kesköö raamatukogu" kindlasti kergekaalulisem, teda on lihtsam lugeda ja tegelikult on üsna algusest peale teada, kuidas see lugu lõppeda võiks, aga kummalisel kombel see isegi ei häiri. Huvitav on Norat jälgida, sest isegi kui ta mingil hetkel aru saab, et asi ei ole mitte välistes, vaid sisemises faktoris, on ta ikkagi põikpäine nagu paljud inimesed elus ongi, keeldudes ise endale tunnistamast seda, mis tegelikult talle ammu juba selge on. Tead, mida tuleks teha, aga ühel või teisel põhjusel proovid ikka kuskilt mujalt lahendust otsida, sest väliste teguritega on lihtsam tegeleda, kuigi lihtne tõde on, et kui su elus on absoluutselt kõik pahasti (või kui kõik sinu ümber käituvad pidevalt valesti), siis võib asi olla hoopis sinus endas.
"Kesköö raamatukogu" lugedes mõtlesin lõpupoole jõudes, et tegelikult oleks see raamat, mille võiks sisse lülitada kuhugi vanema põhikooliastme kohustuslikku või soovituslikku kirjandusse. See on teadupärast kõige keerulisema siseeluga iga ja paljud on kusagil mingil hetkel ummikusse jooksnud. Ilmselt ei soovi enamus neist lugeda psühholoogia- või muid eneseabi raamatuid, sest need on selle vanuseklassi jaoks liiga teaduslikult keerulised või igavad. Aga "Kesköö raamatukogu" ei ole eneseabiraamat. See on turvaline fiktsioon, lihtsalt juturaamat, kus kõik juhtub kellegi teisega, kuid selle lõpplahendus ja põhiidee võivad siiski olla abiks. Pealegi on süžee huvitav.
Ainult et häda ei peitu tegelikult eludes, millest ilmajäämist me kahetseme. Häda peitub kahetsuses endas. (---) Selleks et teada, kuidas maitseb võit, ei pea me mängima kõiki mänge. Me võime mõista muusikat, ilma et peaksime selleks kuulama kõiki palu. (---) Seejuures oleme sama täielikult ja jäägitult elus kui ükskõik millises eksistentsis ning suutelised tundma sedasama emotsioonide spektrit.
Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi üle keskmise hea raamat ja ma julgen sellele reklaami teha küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar