Minu 2022. aasta viimane raamat, ühtlasi ka Varraku novembriraamat. Ja teine raamat järjest, mis sai Goodreadsis 5/5, ei ole paha saak.
Neil on palju ühist, astronoomial ja lapsepõlvel. Mõlemad on reisid pika vahemaa taha. Mõlemad otsivad fakte, milleni nende mõistus ei küüni. Mõlemad püstitavad metsikuid teooriaid ja lasevad võimalustel piiritult paljuneda. Mõlema uhkus saab iga paari nädala tagant lüüa. Mõlemad tegutsevad teadmatusest. Mõlemat ajab aeg kimbatusse. Mõlemad on igavesed algajad.
"Hämming" räägib astrofüüsik Theo Byrne'ist, kes kasvatab üksikvanemana täpsemalt diagnoosimata, kuid ilmselt mingi autismispektri häirega Robinit. Laps olla on juba iseenesestki suur väljakutse, aga Robin ei tule ilmselgelt oma emotsioonide ohjeldamisega toime, häirib koolis õppetööd, kuis suudab, ja keegi teine teda peale isa aidata ei suuda või ei oska (kuigi tahaks küll, omal tõhusamal moel, diagnoosi ja medikamentide abil, kuid sellega pole jälle isa nõus). Ja ega isagi alati mitte. Robin, kes oma erilisuses on äärmiselt tundlik ja terane poiss, on autoõnnetuses hukkunud emalt "pärinud" veel ka kompromissitu looduskaitsja põhimõtted. Ühesõnaga, Robinis on paljutki, millele enamik inimesi sekundiga vastandub. Kõik see teeb asjad isale ja pojale väga keeruliseks.
Isa on astrobioloog, kelle põhitöö on välja uurida, kas ja mis tingimustel võiks kusagil universumis leiduda elu ehk ka mõnel muul planeedil peale Maa. Sel eesmärgil on ta loonud suurel hulgal nn mudelplaneete ja kui Robin soovib, siis rändavad nad isaga mõttes mõnele sellisele isa poolt väljamõeldud planeedile. See on Robini jaoks nagu põgenemispaik, kuhu päris-maailma eest pageda, kui seda enam välja ei kannata. Päris-maailma inimesed ei saa Robinist aru ja pealegi hävitavad nad loodust täiesti armutult. Robin püüab omal must-valgel moel inimeste silmi praegustele teravatele probleemidele ning nende võimalikele lahendustele avada. Tulutult.
Ta tahtis draamat ja vastasseisu ja õigustatud üleskutseid õiglusele murelike kodanike suust. Kuid selle asemel sai ta Ameerika.
See oli raamat, mida oli raske lugeda, eriti emana. Kuigi lugu iseenesest on fiktsioon, siis pedagoogina on mul olnud kurb võimalus näha, kui palju on selliseid lapsi, kes juba ammu enam tavamaailma ja tavainimeste seltskonda ei sobitu. Ilmselt ei ole harvad juhused, nagu ka raamatus kirjeldatud, kuidas silmapiirile ilmub lahendus, mis lõpuks siiski ei pruugi olla püsiv lahendus. Meil kõigil on oma väljakutsed, aga nii palju muret ja mõneti ehk ka lootusetust, kui on neil lastel ja nende vanematel, ei suuda me tegelikult isegi ette kujutada. Powers suudab seda kõike edasi anda nii, et iga lause lugemine on puhas frustratsioon ja sa saad aru, et kõik liigub vältimatu katastroofi suunas nagu üks hirmuäratav lumepall, aga raamatut käest panna ka ei suuda, sest see on lihtsalt nii hästi kirjutatud ja mitte vähem hästi tõlgitud (tlk Triin Tael).
Kindlasti on see raamat nii-öelda edasijõudnud lugejale. Ja ausalt, ma ei tea, kui palju selles raamatus kirjeldatud teadusest on päristeadus ja kui palju puhas Powersi kujutlusvõime, aga tegelikult ei olegi see tähtis. Raamatu põhiteemad on sügavad, kibedad ja mõtlemapanevad. Meeldib see meile või mitte, "erilisi" lapsi on meil järjest enam ja enam. Äkki oleks meil ikkagi aeg ühiskonnana neile elu kasvõi sellega lihtsamaks teha, et me kingime neile natuke rohkem mõistmist ja päris palju vähem hukka mõistmist ja tembeldamist. Igaühel peaks olema võimalik oma potentsiaali täielikult rakendada, aga seda ei saa teha, kui maailm peksab sulle lolli järjekindlusega kaikaid kodaratesse ja isegi ei ürita.
Lühidalt – pärast helget ja mõistmist täis Murakamit viskas Powers kenakese ämbritäie külma vett näkku. Äratuseks või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar