Kui rong, millel sõitis ameeriklane Anthony Doerr, tunnelisse sisenes, kadus ühel tema reisikaaslasel mobiililevi ja ta vihastus selle peale ägedalt. Doerri rabas selles stseenis inimese võimetus mõista, milline tehnikaime see ülepea on, et oleme võimelised nii pikkade vahemaade tagant üksteisega suhtlema. See oli esimene hetk, mis istutas temasse soovi kirjutada raamat, mis paneks inimesi hindama (kommunikatsiooni)võimalusi, mis meile on antud.
Mõni aeg hiljem sõitis ta Prantsusmaale ja sattus ka Saint-Malo linna, mis on tuntud kahe asja poolest: esiteks toimus seal Teise maailmasõja ajal linna põhimõtteliselt maatasa teinud lahing ja teiseks on Saint-Malo ranniku tõusud ja mõõnad väga kiired ja ohtlikud, nagu ma kunagi teistest raamatutest lugenud olen. Doerr pani imeks, kuidas purukspommitatud linn on suudetud taastada nii, nagu midagi poleks kunagi juhtunudki – kõik majad nägid isegi vanad välja!
"Kõik see silmale nähtamatu valgus" (Marge Paali suurepärases tõlkes) jälgib kahe lapse sirgumist alates veel sõjaeelsest ajast. Marie-Laure on Pariisi loodusloomuuseumi lukksepa tütar, kes juba kuueselt jääb ilma oma nägemisest. Werner on aga orb, kes Saksamaal üles kasvab ja Hitlerjugendiga ühineb, kuna teist valikut tal ei näi olevat. Kõik südametunnistuse piinad, mis temas üritavad pead tõsta, vaigistab Werner igasuguste õigustustega maha. Enne, kui ta väikesest orbudekodust oma õe juurest natsikooli viiakse, suudab ta oma tehnilise taibu abil parandada vana ja katkise raadio ning selle kaudu püüavad nad noorema õe Juttaga saateid ja muusikat kusagilt kaugelt. Saated on prantsuse keeles. Mehehääl neist raadiosaadetest jääbki Wernerit saatma, lähemalt ja kauemaks, kui ta seda ise arvatagi oskaks.
Sõda sõelub läbi kõigi osaliste eetilised väärtused, lojaalsuse, inimlikkuse. Paralleelselt jooksvad Marie-Laure'i ja Werneri maailmad, nii polaarselt kauged kui nad üksteisest ka on, põimuvad Saint-Malo lahingus, tuues kokku Werneri, Marie-Laure'i, raadio ime ja Leegitseva Mere nimelise kalliskivi. Pimedast tüdrukust saab suurem valgusekandja kui nägijad, nägijad hakkavad nägema südamega.
400 lehekülge tihedat ja väikest teksti, ometi on Doerr suutnud selle kirjutada nii, et ühtki rida ega ühtki sõna vahele jätta ei taha ega õieti suudagi. Ta on oma tegelased, nii tähtsusetud või noored kui nad ka on, kirjutada suureks, sest inimesed on võimelised palju rohkemaks, kui pealt paistab, ning neis kõigis (võib-olla isegi vaenlastes) on peidus enam head, kui väljast vaadates võiks aimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar