Indrek Hargla "Kolmevaimukivi"

Hargla on kindlasti rohkem kui Melchior. Mina hakkasin teda lugema küll just Melchiori tõttu, aga olin kuulnud kõlakaid küll, et alustas Hargla hoopis ulmekirjanikuna. Mingil hetkel lugesin läbi ka "Doanizarre udulaama", mis on siiani tema teostest minu jaoks parim – tüüne, muinasjutuline, lüüriline.

"Kolmevaimukivi" on jutukogu ja mina neid mujale kui ulme või fantastika (kui selline vahetegemine isegi mitte meelevaldne pole) alla paigutada ei oska.

Olgu siis alustuseks kohe ära öeldud, et mulle järjekordselt väga meeldis. Lood on ju tegelikult väga erinevad, seal kirjeldatud maailmad, inimesed, probleemid – kõik. On soomeugri mütoloogiat segatuna seenetubaka, kreeka mütoloogia ja tont teab mille kõigega. On tänapäevast sürrealistlik-muinasjutulise mitte just õnneliku lõpuga armastuskolmnurka. On kosmo-krimi. On Lehola Lembitut hoopis ootamatu nurga alt. Ühes loos kohtuvad Einstein, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Stephen Hawking.

Ühesõnaga, kõike saab. Kogu raamat on üks sigalahe rosolje absoluutselt kõigest, mida korraga ette kujutada võib, aga kuna see on üks tavaline Hargla raamat, siis on seal ka absoluutselt kõike seda, mida sa raudselt korraga ette kujutada ei oska, ning see on kõik kokku hakitud, segatud ja koorega üle kastetud erakordselt kergesulgse elegantsiga.

Väga maitsev.