Mõni raamat on põnevuse pärast. Mõni on proosavormis luuletus. Mõni on filosoofiline. Mõni düstoopiline. Ja mõni võtab kätte ja räägib ühe perekonna loo. Ma mäletan, et sama sõbranna käest saadud "The Spool of Blue Thread" oli samamoodi perekonnakroonika.
Kui kiirelt mainida, millest raamat räägib, siis toimub suurem osa tegevusest lambafarmis, mida peavad Joe ja Ann koos oma poja Maxiga. Teine poeg, Bartholomew, on läinud ära "linna", kus ta aianduspoodi peab. Aga nagu ikka elus vahel juhtuda võib, tabab farmi õnnetute juhuste rodu ja kui algselt see perekonda lõhub, siis lõpuks tulevad kõik ikkagi üksteisele toeks ja koos saadakse üle ka kõige hullematest tagajärgedest.
Tabasin end mõttelt, mille kunagi ütles üks tuttav, kes omakorda tsiteeris oma õpetajat - parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kindlasti on raske oma elutööst loobuda, aga kui ei ole enam muud võimalust, siis on tõesti targem keerata uus leht ja alustada kas nüüd just otsast, aga kuskilt vahepeatusest uuesti.
Ei ole kiire lugemise raamat. Kuna kirjutatud on see nii hästi, siis läheb omajagu ka aega, sest tahad ju ikkagi seda nautida. Kindlasti ei sobi neile, kes raamatutest otsivad põnevust. Kui sulle aga meeldib vahelduseks lugeda ka midagi inimeste reaalsetest probleemidest ja sellest, kuidas inimesed üritavad nendega toime tulla ning kuidas nad ise ning nendevahelised suhted selle jooksul muutuvad ja arenevad (ja vahepeal ka taandarenevad), siis on "Homecoming" tõesti hea valik.
Pere on ikkagi kõige alus ja see on asi, mida tuleb hoida enam kui materiaalseid väärtusi. Alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar