Ilmneb, et mul on veel raamatukupjaid. Seekord sain paki Saksamaalt - sõbranna käis oma klassiga Inglismaal ja seal olla raamatud nii odavad olnud, et ta ostis neid hulgem kokku ja mõtles, et minagi võiksin tema suurest õnnest osa saada.
Mõni raamat on põnevuse pärast. Mõni on proosavormis luuletus. Mõni on filosoofiline. Mõni düstoopiline. Ja mõni võtab kätte ja räägib ühe perekonna loo. Ma mäletan, et sama sõbranna käest saadud "The Spool of Blue Thread" oli samamoodi perekonnakroonika.
Kui kiirelt mainida, millest raamat räägib, siis toimub suurem osa tegevusest lambafarmis, mida peavad Joe ja Ann koos oma poja Maxiga. Teine poeg, Bartholomew, on läinud ära "linna", kus ta aianduspoodi peab. Aga nagu ikka elus vahel juhtuda võib, tabab farmi õnnetute juhuste rodu ja kui algselt see perekonda lõhub, siis lõpuks tulevad kõik ikkagi üksteisele toeks ja koos saadakse üle ka kõige hullematest tagajärgedest.
Tabasin end mõttelt, mille kunagi ütles üks tuttav, kes omakorda tsiteeris oma õpetajat - parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kindlasti on raske oma elutööst loobuda, aga kui ei ole enam muud võimalust, siis on tõesti targem keerata uus leht ja alustada kas nüüd just otsast, aga kuskilt vahepeatusest uuesti.
Ei ole kiire lugemise raamat. Kuna kirjutatud on see nii hästi, siis läheb omajagu ka aega, sest tahad ju ikkagi seda nautida. Kindlasti ei sobi neile, kes raamatutest otsivad põnevust. Kui sulle aga meeldib vahelduseks lugeda ka midagi inimeste reaalsetest probleemidest ja sellest, kuidas inimesed üritavad nendega toime tulla ning kuidas nad ise ning nendevahelised suhted selle jooksul muutuvad ja arenevad (ja vahepeal ka taandarenevad), siis on "Homecoming" tõesti hea valik.
Pere on ikkagi kõige alus ja see on asi, mida tuleb hoida enam kui materiaalseid väärtusi. Alati.
▼
esmaspäev, 30. aprill 2018
pühapäev, 29. aprill 2018
A. J. Finn "Naine aknal"
Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik
loevad ja siis mina pean ka kohe.
Seda raamatut on võrreldud
Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal",
kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see
mind ei seganud.
Agorafoobiline keskealine
naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et
jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis
näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai
asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?
Üldiselt oli parem raamat, kui ma
oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte
hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii
hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P
Agorafoobia on muidugi tänuväärne
kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga
sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni
välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.
Nii et tõesti – söön oma sõnu ja
tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.
Ahaa, ja väike learning moment
kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P
Camilla Läckberg "The Drowning" (Fjällbacka #6) ja "The Lost Boy" (Fjällbacka #7)
Kuna ma olen oma blogimisega järjekordselt
kuulõpujänni jäänud, siis ma panen need nüüd siia ühte patta. Ja kuna ma olen
aru saanud, et ma olen kogemata nüüd raamatukubjas Piretist selle seeriaga
mööda tuhistanud, siis ma kõnnin ka suht õrnal jääl, ei tohi väga palju ära anda jne. Kuigi et ma
nagunii üritan alati vähemalt krimilugudega olla võimalikult vähe äraandlik.
Mis puudutab Erica ja Patriku
peret, siis see aiva kasvab. Teine rasedus (õega samaaegselt), teine sünnitus, ja
hoi-hoi, kaksikud. 😊 Aga
eks kirjanik teab – roosamanna tüütab lugejat varsti ära, nii et seitsmendas
raamatus läheb taustalugu ikka kurvaks ka. Lapse kaotus (lugege ise, kellel), õdede omavahelised
suhted kannatavad seoses sellega jne jne. Kõike on. Võibolla tundub, et isegi
liiga palju – mingil hetkel tundub, et kuule, aitab nüüd küll, inimese elu ei
saa ikka nüüd NII hull seebiooper ka olla.
Õigupoolest ma peangi tunnistama,
et see seitsmes osa meeldis mulle siiani küll kõige vähem nendest lugudest.
Võibolla oli selles osalt süüdi minu jaoks üle pingutatud peredramaatikas. Ja
osalt kindlasti ka lugu ise – ma ei ole selline paranähtuste sõber, kes tõmbaks
ennast väga positiivselt käima, kui mingid surnud kellelgi külas käivad jne
jne. Ma lootsin lõpuni välja, et ratsionalism jääb peale ja kuskilt tuleb ära
see Christie raamatute müstilisusse kalduvate lugude täiesti ilmalike
põhjustega selgitatav lahendus. Aga ei tulnud, ja eks see ole maitseasi, aga
minu puhul jäi see ikkagi miinuseks. Nii et kui kuues raamat oli oma tuntud
headuses ning üdini loogiline, siis viimases minu meelest kannatas ka lugu ise.
Ja kui müstikustesse
(Muinas-Julle ütleks, et müftikufteffe) kaldumine on maitseasi, siis tegelikult
hakkasid ka mingid ideekordused sisse käima. Ühel hetkel ütlesin valjusti, et
kuule Camilla, see meil juba oli ju alles eelmises raamatus. 😊
Ja kohe meenus ka hiljuti nähtud intervjuu proua Bouquet’ osatäitjaga, kes
ütles, et ta lõpetas selle sarja tootmise siis ära, kui talle hakkas tunduma,
et stsenaristil said ideed otsa ja mingid asjad läksid kordusesse.
Ma tõesti väga loodan, et see oli
Läckbergil mingi hetkeline nõrkus ja edasised raamatud on jälle väheke tummisemad.
Kuues raamat sai nüüd küll teenimatult vähe tähelepanu, aga las ma siis ütlen niipalju, et kuues oli tõesti hea. :D
Åsa Larsson "Päikesetorm"
Kunagi soetasin selle raamatu Varraku allahinnatud raamatute
hulgast. Ma seal ikka mingeid sisukirjeldusi lugesin, päris huupi ei pannud, aga
ega ma sellist kirjanikku isegi kuulnud varem küll ei olnud.
Noh, ja kui ma olin "Päikesetormi"
läbi lugenud ja võtsin taas käsile järjekordse Läckbergi (millest tuleb juttu järgmises
blogiartiklis), siis arvake te ainult, mis raamatut seal peategelane ka luges?
Õige-õige. Larssoni "Päikesetormi". :D
Ja järgmisel päeval levitati ka
minu Facebooki-seinale mingi suvaline video, kus video sisukirjeldus oli
rootsikeelne ja aru ma sellest ei saanud, aga ka selles jooksis läbi Åsa
Larssoni nimi.
Ühesõnaga, nüüd mul on see
kirjanik kohe hästi selge.
But I digress. Raamatu juurde. Iseenesest
suhteliselt tüüpiline Skandinaavia krimipõnevik. Rikka vabakoguduse pastor
leitakse surnult ning tema õde satub politsei peamisesse huviorbiiti. Õde pöördub
endisaegse sõbranna poole – sõbranna on hariduselt jurist, kuid mitte
krimivaldkonnas tegev. Sellegipoolest läheb ta loomulikult appi, loomulikult
tekivad sekeldused, loomulikult ei ole õde milleski süüdi ja loomulikult on see
ikka pigem advokaat, kes roima lõpuks lahendab, mitte politsei. Kuigi peab küll
ütlema, et politsei ei ole seal ka liiga loll, nagu vahel võib mõnes raamatus
juhtuda. 😊
Kui ma nüüd peatun ja mõtlen, kuidas
raamat mulle siis ka meeldis, siis noh, kindlasti üle keskmise. Lugu oli põnev,
taustalugu kandis ka, aga võibolla see ei olnud siiski liiga eriline. Larssoni
enda nimi on mulle nüüd teisejärgulistel kaalutlustel selgeks saanud, aga
raamat ise ei ole küll selline, mida kaks aastat hiljem meenutad, et "oli
see vast raamat". Just täna libistasin pilgu üle oma raamaturiiuli libiseda
ja vaatasin, mis mulje erinevad raamatud mulle ka jätnud on. Mul on seal
riiulis väga palju head kraami, nii mõnelgi puhul mõtlesin, et vot see oli ikka
vingelt hea. Larsson ei ole selline vingelt hea, aga ajaviiteks sobib küll
hästi ja kindlasti mingit erilist kriitikat ka ei taha teha.
laupäev, 7. aprill 2018
Arthur Conan Doyle "Baskerville’ide koer"
Kas saab olla rohkem klassika?
"Baskerville’ide koer" oli sellekuine RR krimiklubi raamat. Ma pean alustuseks kohe ütlema, et see on ERITI mõnusas väikeses (kuid mitte liiga väikeses!) formaadis ning ülisoliidse värvigammaga. Mõnda raamatut on kohe hea käes hoida. Kuna ta on pisem, on ta see-eest pisut pontsakam ka. Ja šrift on mõnus. Kõigele lisaks sobis sinna just värvi ja üldise väljanägemise poolest RR esimese klubiraamatuga kaasa tulnud nahkne järjehoidja.
Ma olen nii pinnapealne! 😊
Aga kes meist ei teaks Baskerville’ide needuse ja õudse fosforikoera lugu, suurem jagu minuvanuseid on ka filmi näinud. Ega ma tegelikult loost kui sellisest muud ei mäletanudki, kui et seal oli see õudne fosforselt (on see üldse sõna?) hiilgav koervasikas, kes üle nõmme kappas. Muideks, kas teie kõik teadsite, et see Baskerville’ide õuduste nõmm venelaste filmist asub Ristil? Seesama raba, mis Tallinnasse sõites paremat kätt jääb. Iga kord, kui Tallinnasse lähen või sealt tulen, mõtlen selle peale…
Sisust on raske rääkida, sest nagunii kõik kas teavad juba niigi või siis äkki tahavad veel lugeda, nii et ma väga spoilereid oma blogisse sisse kirjutada ei taha, aga ma ütlen küll, et igav ei hakanud kordagi. Tunnistan ausalt – huvitavam kui see inspektor Banksi raamat. Küll ikka vanasti osati ka häid põnevikke kirjutada, samamoodi oli ju ka Wilkinsi "Kuukivi" tõesti väga põnev.
Ainus asi, mis mulle pea kohale väikese küsimärgi tekitas, oli tõlkija otsus Sherlock Holmesi ja dr Watsoni omavahelised kõnelused sina-vormi tõlkida. Eks see ole alati muidugi filosoofiline küsimus, inglise keeles ju sellist vahet nii või teisiti ei tehta, aga mulle on kuidagi tõlketraditsioonis silma jäänud, et selleaegsed härrasmehed on eesti keeles ikka pigem teietama pandud. Hoolimata oma lähedasest suhtest ei tundu nad mulle ka sinatamiseks muidu piisavalt familiaarsed.
Aga muidu ikka väga nauditav lugemine. Klassika ei ole asjatult klassika. Ka naiivsusest ei jäänud kusagil muljet, nii et au ja kiitus Conan Doyle’ile.
Peter Robinson "Revolutsiooni lapsed"
Kuna tegemist on meile kõigile tuntud inspektor Banksi lugudega,
siis ei saanud üle ega ümber Stephen Tompkinsoni kujulisest Banksist. Ja siis
tuli meelde ka Annie kuju, ja siis tuli meelde see, et ka meie oma Kersti
Kreismann on Banksis mänginud ja kuidas Tompkinson käis Tallinnas ja Anna Gavronski
temaga Tallinna vanalinnas "Pealtnägijale" intervjuu tegi.
No ühesõnaga. Ei saa sellist asja tabula rasana lugeda.
Mõnes mõttes on lihtsam, kui inspektori tegelaskuju oma loomusega on teada. Ja
ta on ju üsna sümpaatne härra, kui nii võtta.
Sedakorda on kahtlastel asjaoludel kõrgelt sillalt üle
piirde kas kukkunud või lükatud endine ülikooli õppejõud, kes on mõne aasta
eest ülikoolist ahistamissüüdistusega lahti lastud ning kes ilmselt kasutab narkootikume
ja üleüldse jätab pigem eluheidiku mulje. No ja siis nad kaevavad ja tassivad
ja loomulikult peab lugu lahenema ka. Pahad paljastatakse jne.
Ma ei ütleks, et see mingi tohutu kriminaalkirjanduse šedööver
oleks, aga halb ka mitte. Kannatab korralikult lugeda ja oli huvitav ka.
Selline harju keskmine, ei üles ega alla. Kellele Banksi lood telekas või
raamatutes ennegi meeldinud on, sellele läheb peale kindlasti. Lõpuni punnitama
ei pidanud, aga kui pidi raamatu käest ära panema, siis kripeldama ka ei jäänud.