Mehhiko on Mehhiko. "Meie maal võid sa minna õue jalutama ja leida hiiglasliku iguaani, tosinate suurte viljade all lookas papaiapuu, üüratu sipelgapesa, kanepitaimi, moone või laiba." (lk 33) "Guerreros on mõne takso armatuurlaual lausa papist silt kirjaga "Veriseid kehasid peale ei võta"." (lk 92)
Sellises Mehhikos kasvab tütarlaps nimega Ladydi, kes ei ole oma nime saanud mitte sellest, et printsess Diana oli printsess Diana, vaid sellest, et Charles pettis Dianat samamoodi nagu Ladydi litsakas isa oma naist pettis.
Ladydi elab Guerrero piirkonnas, ühes külas USA piiri ääres. Mehi seal pole, need on kõik Ühendriikidesse läinud. Keegi peale emade ei saa kaitsta oma lapsi, kui narkokartellid reidile tulevad ja tüdrukuid röövida tahavad. Tüdrukud riietuvad nagu poisid ja teevad end võimalikult inetuteks, et mitte kartellide ohvriteks sattuda, kuid alati ei aita seegi. Kaevata kellelegi pole. Kõik on korrumpeerunud. Kaitstud ei ole keegi. Ja Ladydi elu kisub ka vägisi käänuliseks.
Olen siin blogis ennegi öelnud, et on eriline rõõm lugeda proosat, mille on kirjutanud poeedid. "Palved röövitud tüdrukute eest" ei ole erand. Sõnal on kaal.
Jennifer Clement on 3.04.2016 Postimehes avaldatud intervjuus öelnud nõnda: "Mina usun, et ilukirjandusel on vägi, mida ajakirjandusel pole. Ilukirjandus annab hääle inimestele, kes muidu vaikivad või on vaigistatud ja võivad lugejas kaastunnet tekitada. Kirjandus on maailma põhjalikult muutnud. Tänu Charles Dickensi "Oliver Twistile" muudeti laste töötamise kohta käivaid seadusi. Jane Austeni ja Charlotte Brontë romaanid muutsid naiste omandiõigust. Prantsuse kirjanike Emile Zola ja Victor Hugo raamatud muutsid suhtumist vaesusesse ja kaevandustöölistesse. samas ei mäleta me ajakirjandusartikleid, mis sel ajal kirjutati."
Mul oleks küll ääretult hea meel, kui see raamat annaks oma panuse kõikide nende tuhandete tüdrukute häälekandjana, kes igal aastal Mehhikos kaduma jäävad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar