"Valge tiiger" räägib loo Indiast kogu selle armetuses. Ilmas on ikka igasuguseid riike ja kuuled ju iga päev sedagi, kuidas inimestele ei sobi Eestis üks või teine asi, aga no tõepoolest, Indias on ikka päris hullusti. Raamatu peategelasele ei viitsita isegi mitte nime anda, perekond hüüab teda sõnaga "Munna", mis ei tähenda muud kui lihtsalt "poiss". Kui su oma pere isegi niipalju aega ja tahtmist ei leia, et sulle nime panna, siis on ikka halvasti küll.
Munna võtab endale ühel hetkel ise nimeks Balram ja möllib ennast rikastele autojuhiks. Ta räägib avameelselt sellestsamast "orjamentaliteedist", mida eestlastelegi tihti ette heidetakse - kes teenriks on sündinud, see on oma peremehele lojaalne nagu koer ja võtab isegi siis vastutuse peremehe eest endale, kui tegemist on tapmisjuhtumiga. Teiseks takistab neid ikkagi ka väga sügavale juurdunud kastisüsteem, ja kuigi otseselt teenrikasti kui sellist loo kulgemise jooksul Indias enam pole, siis inimeste südameid on raskem muuta. Balram kutsub seda "kanakuudiks", kust välja rabeleda ühelgi linnul võimalik ei ole, rapsi palju tahad.
Koolis ütleb inspektor Balramile (kelle akadeemilised oskused on teistest kõvasti üle), et ta on haruldane isend, nii-öelda valge tiiger. Ja ühel hetkel teeb ta tõeliselt haruldase otsuse kanakuudist välja murda ja see tal ka õnnestub. Ma ei hakka seda nüüd tulevastele lugejatele ette ära kirjutama, aga raamatu lõpuks (see on juba esimestest lehekülgedest selge ja sellepärast ei pea minagi sellest saladust tegema) on Balram self-made-man, rikas nagu troll ja võimu on tal rikkusest vaat et rohkemgi. On ta oma ratsarikkuses kuidagimoodi üllam kui tema kunagised peremehed - eks jätame iga lugeja enda otsustada.
Ma ei ole ise Indias käinud ja kindlasti ei tee ma nüüd ka selle raamatu põhjal järeldust, et India on üks haige ja läbikukkunud koht. Igas riigis on "põhjakoristajaid" ja korruptsiooni ka kindlasti, Balram on lihtsalt juhuse tahtel sündinud sellisesse ühiskonnagruppi, kes tahes-tahtmata näeb kõike negatiivset, mis näha on - nii seda, mida toob kaasa endaga vaesusest tingitud minnalaskmismeeleolu kui ka seda, mida teeb raha rikastega.
Kogu raamat on üles ehitatud Balrami kirjana Hiina peaministrile, kes on Indiasse külla tulemas, sest Balram on võtnud nõuks talle tutvustada Indiat nii, nagu see tegelikult on. Tema kirjutamisstiil on sagedasti isegi lustlikult kergekäeline ja ka seal, kus see seda pole, on teksti lihtne jälgida. Ülearuseid filosoofilisi keerutamisi pole, ta lihtsalt laob kõik lugeja ette nii, nagu see on. Järeldused saab juba igaüks ise teha.
Tõesti väga meeldis. Ja eesti keeles on "Valge tiiger" ka olemas, tõlkija Karin Suursalu (järelikult hea tõlge).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar