pühapäev, 16. september 2018

Karin Fossum "Harriet Krohni mõrvalugu"

Sedakorda täiesti teise nurga alt kirjutatud lugu, mitte tavapärane whodunnit. Küsimus pole absoluutselt selles, kes kuriteo toime pani - see on algusest peale selge, sest kogu lugu jutustatakse selle sooritaja seisukohast.

Charles ei ole tegelikult üldse kuritegelike kalduvustega. Ta on oma elu elanud täiesti tavalise mehena, abiellunud kena naisega, saanud toreda ja sihikindla tütre, kelle armastus hobuste ja ratsutamise vastu on midagi enamat kui tavaline tüdrukute huvi. Juliest on kujunemas professionaalne ratsutaja ja tal on piisavalt eesmärgikindlust, et koguda endale märkimisväärne summa omaenese hobuse ostmiseks. 

Kahjuks on Charles aga sattunud mängusõltuvuse küüsi ning see võtab temalt nii kõik olemasolevad finantsid kui ka need, millele ta pretendeerida ei tohiks - pere majapidamisraha ning eriti kahetsusväärsel kombel ka Julie' hobuse jaoks kogutud summa. Naine sureb ja Julie läheb internaatkooli, stipendiumiga, nii et ta tuleb omadega välja, kuid ei saa ka midagi lubada. Isaga ta suhtlema nõus ei ole, iseenesestki mõista. 

Charles on puntras. Ja Harrietil on kodus raha ja lauahõbedat. Selles näeb Charles lahendust. Ning raha ja hõbeda ta kätte ka saab, kuigi rööv läheb plaanipärasest keerulisemalt ja lõpeb nii, nagu pealkirjas öeldud. Kui võlad tasutud ja Julie'ga asjad klaarid, algavad südametunnistuse piinad. Ka uurimine käib ning küsitlused ei ole kergete killast. Kas Charles pääseb süüdimõistmisest? Kas südametunnistus jätab ta rahule? Kas ta näeb end kurjategijana? Kas Julie saab teada? Need on küsimused, mis autorit huvitavad. 

Meeldis rohkem kui "Petta surma", just selle pärast, et vaatenurk oli uudne. Kas inimene, kes viimses ahastuses sooritab kuritöö, mis oli küll ette kavatsetud, kuid lõppes ikkagi hoopis teise kuritööga, on kurjategija, samasugune mõrvar kui need, kes tegid seda kõike teadlikult ja ettekavatsetult? Saab neid kaaluda sama margapuuga? Nii et kindlasti enam kui Harriet Krohni mõrvalugu on see pigem siiski Charles Olaf Torpi lugu.

Head kaasamõtlemist!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...