pühapäev, 7. mai 2017

Mihkel Mutt "Mõtted"

Nii vähe kui mul seda blogi on, Mutt juba teist korda platsis.

Ilmselgelt on see selline miniesseede raamat, mida on tegelikult vale otsast lõpuni järjest läbi lugeda. Paar tükki päevas oleks paras, et Muti mõtted jõuaksid vaimlisesse seedesüsteemi ilma põhjalikumaid häireid või ületootlust tekitamata.

Aga kuna, nagu öeldud, olen hetkel tõvevoodis ja muud nagunii teha ei jaksa, siis mul on see nüüd läbi. Esimest korda. Kardetavasti mitte viimast. 

Teemadering on lai. Paberile on saanud kaemused loomadest kirjanikeni ja nendest omakorda religioonini, ja seegi pole kõik. Muti mõte on lennukas ja kohati põrutab mulle teadmata suunda, aga intrigeerib kindlasti. Eriti see, kui ta teatab südamerahus, et ega selle rahatühja pärast midagi nüüd kirjutamata kah ei jää. Kuigi riigikirjaniku suust ja sulest kõlab see pisut liiga julge avaldusena, siis on netiavarusest lugeda, et ta kirjutas need lood enne oma uut staatust. Ehk siis oligi nii, kuigi inimlik uudishimu tahaks küll teada, kas see essee praegu mõne muu kuju võtaks. Who knows.

Mutt on natuke nagu Mikita. Pole kindel, et ta mõtleb samasuguse seerianumbriga aju abil nagu meil lihtsurelikel, aga just see mulle meeldibki.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...