Raamatu sisu on lühidalt öeldes õõvastav (see sõna on juba ülekasutuses ära lörtsitud, aga siin istub see ilmselt kõige paremini). USA-st on saanud Gileadi Vabariik, võimu on võtnud fanaatiline religioon. Naisi ei peeta mikski, neil ei ole omandit, nad on ise meeste omad. Neil, kel on vedanud, on abikaasad. Kellel nii palju vedanud ei ole, töötavad alamates ametites või on väljavalitud, kes on omamoodi surrogaadid neile peredele, kes lapsi ei saa. Ilmselgelt ei saa selliseid surrogaate pidada vaesem rahvas. Režiim on äärmiselt kindlakäeline ja jõhker.
Peategelane ongi üks selline väljavalitu. Helget tulevikku pole, kuid äkki hakkavad tallegi ilmuma režiimis olevad mõrad. Toimib vastupanuliikumine (millel küll erilist edu ei ole märgata) ja ka nn Komandörid on endale loonud musta turu ja lubamatute lõbude maailma.
Lõppu ma ära ei räägi. :)
Kindlasti tahan ma aga mainida, et "Teenijanna lugu" oli kõike seda, mida Houellebeqi "Alistumine" ei olnud ja mida ma siin kunagi kõvasti kritiseerisin. "Alistumine" jättis vastamata absoluutselt kõik küsimused selle kohta, mis tegelikult inimestega toimuma hakkas, kui moslemid Prantsusmaa üle võtsid. "Teenijanna lugu" räägib päris inimestest ja nende üle- ja läbielamistest peensusteni, isegi niivõrd, et ma vahepeal ei osanud klassifitseerida, kas see on nüüd süvitsi minemine või lihtsalt venitamine. Aga siis pressisin edasi ja läks jälle huvitavaks.
"Teenijanna lugu" on teised lahterdanud teaduslikuks fantastikaks, aga sellega ei olnud Atwood ise nõus ja teatas, et pigem on see sotsiaalne fantastika. Kipun nõustuma.
2017. aastal tuli välja ka seriaal. Elisabeth Moss peaosas. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin seda näha. Raamatut lugedes on võimalik üht-teist mitte näha, aga film seda võimalust ei jäta. Ma kardan, et kõike seda reaalselt näha on ehk liig.
Aga raamat on tõesti väga-väga hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar