Peategelane Rocco Schiavone on ma-sülitan-kõigile-ja-kõigele tüüpi uurija, kes on kahtlastel asjaoludel distsiplinaarkaristuseks Põhja-Itaaliasse "asumisele" saadetud. Kuritegu pannakse toime suusarajal, nii et mõneti on kogu taust romantiline, suusakuurort jne. See lisas loole mingi uudse dimensiooni ja kellele see ei meeldiks.
Rocco, vana põrsas, pole tõesti mingi eeskujulikkuse etalon - tal on tänu vanale heale sõbrale ka üks politseitööst korralikult tulusam ots. :D
Eks tal on omad kiiksud ka. Näiteks keeldub ta Roomast tulnuna talvesaapaid jalga panemast ja pätsib hangedes õhukeste Clarksidega ringi ja tunnetab temperatuuride erinevust.
Aga lugu kulgeb omasoodu ja ükskõik kui palju Rocco Schiavone ka ei pipardaks ega kobiseks, uurija jääb uurijaks ja kuritegu lahendatakse kiiremini, kui ülemused oodata oskavad.
Lugeda oli taas kord mõnus. Üleliigset pasundamist ei olnud ja kuigi Roccol olid omad pahed, siis üle võlli ta sellega ei läinud, vähemalt nii palju, et see oleks lugu ennast seganud. Pigem jättis järgmist osa ootama, et näha, kuidas need mustad otsad edasi kulgevad ja millal ta vahele jääb.
Nii et kellele meeldivad rahulikumad krimilood, mis jäävad väljapoole angloameerika kultuuriruumi, siis see raamat on teile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar