esmaspäev, 19. juuni 2017

Douglas Adams "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy"

Mõnel hetkel tabab sind üllatus sealt, kust sa seda oodatagi ei oska.

Tellisin mina Rahva Raamatust raamatuid. Lastele kohustuslikku ja muidu kirjandust. Mõtlesin, et võtaks ikka ühe endale ka. Silma jäi "Pöidlaküüdi teejuht galaktikas" originaalis, inglise keeles. Kuna ma olin seda kord eesti keeles lugenud ja tõlkest mitte eriti vaimustunud, oli mul nüüd hea võimalus originaal ette võtta - sest lugu ise oli sürrealistlikult lahe. Intergalaktiline hääletamine ühelt kosmosesõidukilt teisele on juba mõtte poolest naljakas, eks?

No ma siis tellisin selle raamatu, kuna just hiljuti oli sellest ka FB grupis juttu olnud ja räägiti, et ka järjed sellele on sama lahedad. Kuusteist neliteist on ka täitsa paras hind ühele väikesele pehmes köites raamatule, mõtlesin.

Kui siis pakk kohale jõudis, tuli sealt välja tohutu, eraldi kilesse pakitud telliskivi, 815 lk, hõbetatud leheservade ja kõvade kaantega. :D

Seda ma küll ei osanud oodata. Kuusteist neliteist oli tõesti ju paras hind väikesele paperbackile, nii et ma ei vaadanud ei kaante parameetreid ega lk arvu...

Väga lahe üllatus oli. Kaane järgi on seal viis romaani ja üks lühem lugu, nii et jagub mõneks ajaks.

Esimese raamatuga sain nüüd ühele poole. Oli täpselt sama lahe, nagu mäletasin. Itsitasin kuuldavalt ikka ja jälle, sest mis muud sul teha on, kui Vogonid loevad oma verdtarretavalt halba luulet (kõrgeima karistusena kuulajatele), kui pessimistliku roboti nutulaul paneb kosmoselaeva enesetappu sooritama või kui universumit valitsevad valged hiired saavad teada vastuse kogu universumit ja kõike muud puudutavale küsimusele (mida ma teile vot ei ütle, lugege ise).

“You know," said Arthur, "it's at times like this, when I'm trapped in a Vogon airlock with a man from Betelgeuse, and about to die of asphyxiation in deep space that I really wish I'd listened to what my mother told me when I was young."
"Why, what did she tell you?"
"I don't know, I didn't listen.”


Lisan ka pildid oma üllatusmunast. :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...