laupäev, 5. oktoober 2024

Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat.


Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi. 


"Komblusbüroo" jookseb nagu suhteliselt tavaline muhekrimi, aga omad toredad ja teistmoodi nüansid selles tõepoolest on. Tegevus toimub 1944. aasta juunis Gotlandi saarel ja ühe kõrvalliinina on seal isegi sees paadipõgenike teema. Eestlased on nii väike rahvas, et kui keegi väliskirjanik Eestit möödaminneski mainib, siis tekitab see ikka äratundmisrõõmu, eriti kui seda tehakse realistlikult (sest eks ole neidki, kus kirjutatakse küll, aga täiesti umbluud, mis tõele absoluutselt ei vasta, sest kirjanik ei tea tegelikult Eestist peaaegu midagi). 


Peateema on siiski krimilugu – algab kõik sellest, et ilmselt tegeletakse ühes väikeses Gotlandi pansionaadis tütarlaste teenuste abil sõduritele "rõõmu valmistamisega". Asja saadetakse uurima kaks politseiõde, nagu neid nimetati – tollal ei saanud naised Rootsis päris "akrediteeritud" politseinikena töötada, aga said olla natuke nagu tänapäeva abipolitseinikud. Kohale jõudes aga selgub, et komblusküsimus ei ole sugugi ainus, mis pansionaadis viltu on, sest nii mõnigi tüdruk on teadmata kadunuks jäänud. Rutil ja Sveal ei ole küll mõrva uurimiseks volitusi ja nagu igas heas krimiraamatus, nii satuvad nemadki jäärapäise õiglusjanu tõttu politseis õhukesele jääle, aga nad  ei lase end sellest heidutada.  


Teise (ja paadipõgenike teemaga võrreldes palju olulisema) liinina kulgeb raamatus ka vastupanuliikumise lugu eesotsas krahvinna Lussan Kangiga. Krahvinna nime poolest, aga vennaga pahuksis ja naisena perekonna varast pea mitte krossilegi pretendeeriv Lussan on küll eakas, aga vahe nagu väits. Ja kõigele krooniks saab lõpuks veel ka tagaajamist ja muud laadi põnevust. 


Christina Waldén sai tegelikult tuule tiibadesse krimireporterina ajalehes Svenska Dagbladet, kus ta eelkõige kajastas naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda. Ei ole siis ime, et "Komblusbüroo" nii tugevalt naistele ja nende tollal olematutele õigustele keskendub. On ka teada, et see on alles esimene osa politseiõdede sarjast. Goodreadsi andmetel ilmus selle aasta mais teine osa. Jääme ootama, millal "Komblusbüroo" tõlkija Ruth Laidmets või keegi teine selle ette võtab. :) 







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...