Alexandre Dumas "Kolm musketäri"

 Dumas vanem siis. 

Lugesin hiljuti "Krahv Monte-Cristot" ja juba siis mõtlesin, et küll on hästi kirjutatud ja küll on hästi tõlgitud. Tõeline seiklusjutt, mis jooksis nii hästi, et kõik need arvukad leheküljed väga kiiresti otsa said. Nii ka nüüd. ("Kolm musketäri" tõlkis Tatjana Hallap.)

Ma arvan, et meie põlvkond ei saa mitte kunagi lugeda "Kolme musketäri" nii, et silma ees ei oleks Mihhail Bojarski oma kolme semuga hobustel paraparaparaadujemsja-laulu saatel mööda Pariisi kappamas. Ja ka kõik kolm naispeaosalist – Mileedi, Constance ja Austria Anna – olid nagu missikandidaadid. Irina Alfjorovat (Constance Bonancieux) ongi mitteametlikult Venemaa kõige ilusamaks naiseks nimetatud. 

See on ka muidugi omaette fenomen, et nii Inglismaa kõige kuulsam detektiiv (Sherlock Holmes) kui Prantsusmaa "klassikalised musketärid" on kõige "õigemad" Vene filmides. Inglased ja prantslased võivad pingutada palju tahavad, minuvanused viiendikul maakerast mühatavad põlglikult. 

Dumas' "Kolm musketäri" oli oma aja "Harry Potter". Ei ole peaaegu kedagi, kes ei oleks kas raamatut lugenud, filmi näinud või vähemalt ei teaks tegelasi ja põhilisi tegevusliine. Kui see ka poisse lugema ei pannud, siis ei suutnud seda miski. Nagu ma juba mainisin, siis isegi hoolimata sellest, et otseselt uudiseks polnud mulle seal miski, läks lugemine väga kiiresti, hoolimata 600 leheküljest, ja jälle juhtus, et lõpetasin öösel kolmveerand üks. Võiks ju mõelda, et oma vanuse juures ja naisena ei ole ma just selle raamatu otsene sihtgrupp, aga mingi võlu sellel ikkagi on. Ilmselt kogu see rüütellik galantsus ja tegelikult ikka väga hästi välja kirjutatud stseenid ja karakterid.

Üks joon, mis jutustuses silma torkab, on huumor, ükskõik kui ränk on pooleliolev taplus või kui tõsine kirjeldatav olukord. See annab kogu loole kergust ja lõbusust juurde ja minu seisukohast on see äärmiselt meisterlik oskus. Samas - kui Constance sureb, siis on see jällegi kirjutatud mitte küll ülespuhutult nõretava sentimentalismiga, aga nii, et on ikkagi väga-väga kahju. Ja kurb ka. 

Tõele au andes tuleb tunnistada, et päriselu-d'Artagnan (Charles de Batz de Castelmore d'Artagnan) ei teeninud mitte kuningas Louis XIII alluvuses, vaid oli hoopis tema poja, Päikesekuningas Louis XIV alandlik teener. Ehk siis see meie tuttav kaunis kuninganna oli tegelikult d'Artagnani ülemuse ema. D’Artagnan oli küll vapper sõdur ja sai leitnandiks ka nagu raamatus, aga ilmselt oli tema kuulsaim saavutus mitte Buckinghami hertsogilt parandatud ripatsi tagasitoomine, vaid see, et ta arreteeris Louis XIV käsul mehe nimega Nicolas Fouquet. Fouquet oli kuninga finantsvolinik, kelle arreteerimise ainus põhjus oli kuninga kadedus – Fouquet nimelt ehitas endale imeilusa Vaux-le-Vicomte'i lossi ja tähistas selle valmimist toreda peoga, kus kõik külalised said kingiks kena hobuse. Kuningas leidis, et Fouquet püüab teda üle mängida ja sellest piisas, et Fouquet pokri pista. 

Ja lõpetuseks tänan taas teadmiste lõputut varaallikat Marina Laikjõed, tänu kellele ma raamatu esimestel lehekülgedel kohe teadsin, et möödaminnes mainitud Armand Duplessis on kuulus kardinal Richelieu. 😁

Vaux-de-Vicomte'i loss

Päris-d'Artagnani kuju Maastrichtis

Ja nüüd väike nostalgiaretk! 

Ilmselt kõige "õigemad" musketärid :) Venjamin Svehhov (Athos), Igor Starõgin (Aramis), Valentin Smirnitski (Porthos) ja Mihhail Bojarski (d'Artagnan)

Venemaa kauneim näitlejatar Irina Alfjorova (Constance Bonancieux)

Oleg Tabakov (Louis XIII) ja Alissa Freindlihh (Austria Anna)

Aleksandr Trofimov (kardinal Richelieu)

Margarita Terehhova (Mileedi) 

Ja finaaliks - palun väga, siin ta on. 😆