Siin on vahepeal nii tummist kirjandust jälle loetud, et tegin vahepeale ühe krimkapoisi. Ma olin tegelikult varem lugenud ainult üht Lisbeth Salanderi lugu, kõige esimest. See oli 700-leheküljeline tellis, mille ma lugesin läbi natuke vähem kui 24 tunniga, sest oli suvevaheaeg ja lugu oli nii põnev. Kui uskuda raamatu tagakaant, mis nagunii peale padukiituse kunagi midagi ei kirjuta, siis kirjutab Smirnoff paremini kui Lagercrantz, ja minnakse isegi nii julgeks, et olevat Larssonist endastki "vähem sentimentaalne". No võib-olla seda küll.
Lugu iseenesest oli täitsa okei, selline oodatav. Nagu iga teine nordic noir stiili kuuluv raamat, on see kõik muud kui leebe lugemine, sest millegipärast ei piirdu kurikaelad lihtsalt röövide, varguste või isegi mitte tapmistega, ikka on ju vaja midagi natuke õõvastavamat. See on üks asi, miks need Skandinaavia krimid liiga tihti mulle lugemislauale (kui mul selline asi isegi oleks) ei jõua. Vahel tahaks need kirjanikud punti siduda ja kuskile helgele Lõuna-Prantsusmaale saata, sest see polaaröö vist ei tee nendele ikka head.
Lisbeth ise oli muidugi Lisbeth, aga ma isegi ei julgeks öelda, et oma tuntud headuses. Kordagi ei tekkinud sama tunnet, nagu esimest raamatut lugedes, et ei suuda raamatut käestki panna. Sellest võib veel aru saada, et ka väikeses suvalises Põhja-Rootsi maavallas võib kokku saada nii mitmeid liine, aga vahepeal ikka natuke ulmeks ta selleski suhtes läheb. See, et samal nädalavahetusel satuvad seal kokku Lisbeth Salander ja tema vana relvavend Mikael Blomkvist, et nad tulevad sinna täiesti erinevatel põhjustel, aga ühtäkki tabavad end uurimas sama kuritööd, sest mõlema pered on sellesse segatud – no ma ikka ei tea.
Võib-olla ma ei oska selliseid raamatuid ka liiga hästi lugeda, aga minu jaoks jäid ikkagi päris lõpuni lahti kirjutamata kurikaelade taustad ja eellood. Veel keerulisem oli mul leppida sellega, et kui röövitakse Mikael Blomkvisti lapselaps, siis suhtuvad kõik sellesse kuidagi leigelt. Politsei küll uurib, aga nii vanemad kui uurivast ajakirjanikust vanaisa vahivad niisama ringi ja ajavad oma asju. Ja poisi pääsemine on ka selline "lambine", nagu teismelised ütlevad. Terve see liin oli kuidagi ebausutav.
Ja siis muidugi see väike infokild, nagu oleks üks Rootsi ettevõte kaheksakümnendate alguses (!) maha müüdud ja tootmine Eestisse üle viidud. No misasja? Ma saaks aru, kui seda kirjutaks näiteks austraallased või ameeriklased, kes Eestist ja selle ajaloost nagunii midagi ei tea, aga rootslane võiks ju lähiajalugu natukenegi tunda, Eesti pole ju Rootsist nii hirmus kaugel ja kaheksakümnendate algus pole just sajanditetagune aeg!
Ühesõnaga. Ta oli ju huvitav ikka, muidugi. Kes Lisbeth Salanderiga siiamaani sammu käinud on, soovivad seda kindlasti lugeda ja võib-olla meeldib see neile rohkem. Mina ikkagi pean jääma kindlaks sellele, et Karin Smirnoff päris Stieg Larsson ei ole. See ühtlasi kinnitas minu alati kahtlevat seisukohta igasuguste jätkukirjanike suhtes.
EDIT Vaatasin nüüd üle ka Goodreadsi reitingud. Tundub, et laiem publik ei ole Smirnoffi vastu väga palju lahkem kui mina, pigem isegi vastupidi. Enamus leiab samuti, et lugu on hüplik ja ei tee Lisbeth Salanderile ega Larssonile kuigi palju au. Aga no lugeda ta kõlbab ikka. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar