Artur Alliksaar "Päikesepillaja"

Kes sind on näinud, see on palju näinud. 

Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.

Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud, 

kui inimmõte üldse käia võib. ("Lahkühtimine")

Nii ilus, et torkab otse südamesse. 

Kui ma pärast Sven Mikseri "Vareda" lugemist temaga tehtud "Plekktrummi" intervjuu ära vaatasin, siis lõpetuseks soovis Mikser kõigile, et lugege rohkem luulet, näiteks Ellen Niitu, Juhan Viidingut või Artur Alliksaart. Selle peale tuli mulle meelde, et mul on juba suvest saati "Päikesepillaja" pooleli ja väga pikalt pidanud ootama. Miks siis mitte selle väikese nügimise peale see uuesti kätte võtta. 

Alliksaart on kindlasti tabanud sama "geeniuse puudutus", millest Mikser rääkis (selles kontekstis, et enamasti on seda ikkagi selgelt näha luuletajate loomingus). Ta suri kaugelt liiga noorena, 46-aastasena (mis pärast vangilaagrit ja asumist pole ju ime), aga juba selle ajaga jõudis ta kirjutada nii palju imelist ja omanäolist luulet, et ega teist sarnast kõrvale panna pole ja segamini teda kellegagi ei aja. Ta ju oskas kirjutada imeilusat riimitud luulet. Näiteks jõudsin ma leheküljel 380 enda lemmiksalmini kogu raamatus: 

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,

ja armutakse pettumuste trotsiks.

Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba,

hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Suurem osa Alliksaare loomingust keskendub siiski lõputule mängimisele ja katsetamisele keelega. Aga palun, siin on teile lõik "Traakia maagiast", millel on ilmselt veel kõigi saarlaste verbaalse tapmise lisaväärtus: 

Nõutu kõuk. Jõutu jõuk. Tõutu tõuk. Nõutud nõud.

Õudne põud. Sõudjatõurasus. Lõugav rõuk. Rõugeis õun. 

Õuekõu. Lõuendilõust. Põuetõus. Rõugutajate vandenõu. 

Jõulõugas. Nõunik-lõukoer. Lõuna eel tõusis lõunatuul. 

Vahel ta nagu lihtsalt lustiks – justkui kirjutaks "Pai papa, pane paadile purjed peale" uut, 2.0 versiooni: 

Lehelutikad on väga nutikad,

ogalikke aga peetakse üldiselt ogarateks.

Vahel juhtub, et lõhed lõhverdavad kõhud lõhki.

Pühvlid püherdavad pühapäeviti pühkmetes.

Siug ei taha liulaagritest midagi teada. 

Ta on niigi paenduv nagu pael. 

Ja üldse, kui tahta saada lühikese aja jooksul alliteratsioonimürgitust, siis on Alliksaar just teie mees:  

Kuradid kuristavad kuristikel kurku ja kurnatud kurinad nurisevad vastumeelselt. 

Või siis:

Laiuvad, laiuvad alles laulmata laulude lained. 

Või:

Teravmeelne terrorist võtaks tarvitusele terve tünnitäie termiite. 

Teistes kohtades jälle loed ja mõtled, kustkohast need ideed üldse tulevad? Meenus Sal-Saller, kes ütles, et ta vahel laulusõnu kirjutades lükib neid lihtsalt ritta ja vahepeal naerab ise neid, kummuli maas. Mingi hingesugulus neid igatahes seob. 

Astun üle ajaraju, ehmunud lehmade sabad lehvikuna peos. 

(---)

Sõna kõnnib kitsena mu kannul.

Ta on vaguralt magus ja mõrkjalt õrn nagu nõrkev mõrsja. 

Lisaks on Alliksaar nagu Eesti Shakespeare, kes vajadusel ja sõna puudumisel selle sõna lihtsalt ise teeb, nagu näiteks on tema päev "vigamik"ja kasutusel on verbid "uuduma" ja "suurduma". Ja nii edasi. 

Alliksaar on selline luuletaja, kelle puhul teatud luuletusi teavad pea kõik, näiteks "Seitse etüüdi" ("Ütle, kas süda ei ole siis meri..." jne), "Neli etüüdi", millest pärinevad ka minu ülevalpool tsiteeritud lemmikread, seesama sententslik "Alternatiive" ("Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?" jne), "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvamaid aegu...") või "Autoportree" ("Mu hinges koos on munk ja sübariit..."). Siiski oli valdav enamus luuletusi "Päikesepillajas" minu jaoks täiesti uus materjal, mis pole, arvestades minu väikest kokkupuudet luulemaailmaga, mingi eriline ime. Küll aga oli see tundmatu maailm, mis minu ees avanes, oma keelemängude, alliteratsioonide ja vimkadega aegavõtvam ja üldse nõudlikum. See oli mingi täiesti omamoodi Alliksaare-maailm, kuhu meiesugused saavad ainult sisse vaadata, sest seal elada pole meile määratud. Kui ilusaid värsse otsida, siis on mõtet siiski tema klassikalised riimid ette võtta. 

Keegi ütles mulle kunagi minu hala peale, et ma ei oska luulet lugeda: "Luule kas kõnetab või ei kõneta" ja et sellel pole midagi suuremat oskusega pistmist. Alliksaar kindlasti kõnetas ja tekitas tahtmise näiteks Viidingu korralikult ette võtta.