Järjekordne kolleegiväljakutse teos. Ja nagu Ulfsaki-raamatut, soovitati mulle ka seda sõnadega "see ei ole tavaline elulooraamat". Taas tõsi.
Selles elulooraamatus põhimõtteliselt puuduvad siduvad vahetekstid. On mälestused ja Pille-Riin Purje enda märkmed ajast, kui ta Põldroosi rolle vaatamas käis. Aga mälestusi on palju, perekonnalt ja koolikaaslastelt ja kolleegidelt, nii et jah, pilt tekib temast päris selge. Purje intuitsioon just selline formaat valida õigustab ennast täielikult.
Pole kahtlustki, et Dan Põldroos oli ilmselt üks loomulikult andekamaid näitlejaid, kes eales Eesti lavadel käinud. Paljud lavaka-aegsed kursakaaslased ja hilisemad kolleegid ütlevad oma meenutustes kui ühest suust, et ega ta kodus väga oma rollidega tööd ei teinud, tema tuli lihtsalt lavale ja tegi. Ja kohe oli õige. Samuti oli ta ülihea improviseerija, kes tekstiraamatus olnud ühest lausest võlus lõpuks välja kaks lehekülge teksti, nii et laval ei teadnud partnerid kunagi, mis sealt tulema hakkab, ja kuna Põldroosi huumor lihtsalt voolas temast välja, oli ka partneritel aeg-ajalt raske end laval talitseda. Suurepärane vedamine see andekus muidugi, aga võib-olla oli see ka varjatud needus, sest ainult talendiga ei vea ühelgi alal välja, sest mingil hetkel läheb raskeks ja kui tööharjumust ei ole, siis kuidas oma õpitud abitusega toime ülepea tullagi?
Teine häda, mis teda juba koolipõlvest saatis, oli liigne alkoholilembus. See käis temaga kaasas terve elu, vahepeal olid küll ampulliga mingid vahed sees (terve aasta, kui ta isaks saada planeeris – ja sai ka). Lõppkokkuvõttes maksis see vist temale kas otsesemalt või kaudsemalt ka teatrikoha. Ära läks ta küll ise, et talle see kammitsetus jne ei sobi, aga tegelikult ei jäänud talle enam ka tekstid pähe (ega ta üritanudki neid meelde jätta) ja ajas laval asju sassi, kuna kainet päeva oli tal harva. Järgnes teleperiood, "Wremja" ja muud jantimised, mille kohta on ka teatriinimeste seas väga vastakaid arvamusi. Kes näeb Põldroosi ja Uuspõllu karakterites peent huumorit, kes puhast haltuurat. (Muide, "rullnokad" on Dan Põldroosi poolt välja mõeldud sõna.) Päris mitmed ütlevad, et Põldroosi äraminekust teatri lavalaudadelt on tõeliselt kahju, sest tegelikult oli temas sees tundlik ja hea karakternäitleja. Aga isegi kui Põldroos proovis veel mõnda rolli erinevates teatrites, olid tema probleemid ikkagi samad: ikka kogu aeg vines ja asju sassi ajamas, ikka ei saa rolli pähe, ikka arvab, et talle on kõik lubatud.
Inimesena meenutatakse teda nagu ühest suust äärmiselt suure ja lahke hingega mehena, kelle lugemus oli tohutu ja kes austas Vene filmikunsti ja Võssotskit. Ta oli hea abikaasa ja nii vähe kui ta oma tütrega koos olla jõudis, armastav isa, kes oli oma tütre üle väga uhke. Ta oli suurepärane kokk, kes sai hakkama mitte ainult praekartulitega, vaid keerukate retseptidega kokaraamatutest. Ilmselt oli ta oma sarmi pärinud isalt, kes küll kunagi nendega koos ei elanud ja vahetas naisi nagu taskurätte (Dan Põldroosil on poolõde, Ave Alavainu tütar), aga kes Daniga siiski palju tegeles ja koos aega viitis.
Aga loomulikult lasub algusest peale raamatul see paine, et Dan Põldroosi meie hulgas enam ei ole. Nagu ta ise varmalt kuulutanud oli, et ta sureb noorelt ja ta nii tahabki, nõnda ka läks. Surma kui sellist raamatus palju ei lahata, lihtsalt möödaminnes keegi oma mälestustes mainib, et une pealt, aga eks ta organism oli kindlasti juba väsinud ka. Nii mõnigi ütleb, et Dan põletas oma eluküünalt küll kahest otsast, lisaks veel alkoholi laastav mõju, ja voilà – läinud ta 37-aastaselt oligi.
Ega mina ise ausalt teda näitlejana eriti ei mäleta, sest “Wremja” sihtgrupp ma kohe kindlasti ei olnud ja Põldroosi elu viimastel aastatel olin ma üldse ära Aafrikas, nii et ma teda ikka teadsin, küll aga jõudis minuni teadmine tema surmast alles kunagi päris palju hiljem. Ega ma Eesti kultuurielu liiga palju tollal ei jälginud. Aga selge on see, et Põldroos on näitleja, kelle kohta kõigil on palju öelda ja kelles oli väga palju erinevaid kihte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar