Kolleegiväljakutse raamat.
Ma nägin intervjuud Anne Glenconneriga juba üsna ammu. Üks asi oli selge – igav see raamat olla ei saa. Tundus, et nii Anne kui tema kadunud abikaasa Colin on mõlemad väga pehmelt väljendudes värvikad kujud, aga kumbki täiesti omamoodi. Ja nagu ta ise seal Graham Nortoni diivani peal ütles: "People thought that it was going to be some sort of lavender-scented memoir, and I said 'I'm afraid it's NOT going to be.'"
Nii ka oli. Tõsi, aristokraadid on vist aegade algusest olnud kõige ekstsentrilisemad kujud, sest nendel oli piisavalt raha, võimu ja vaba aega, et natuke napakaks minna. Kui ikka hommikust õhtuni füüsilist tööd rügada, et üldse perele midagi lauale anda oleks, siis ei tuleks sellised asjad ilmselt enamasti kõne allagi. Aga Anne'il oli kogu jõukusest ja kõrgekaalulistest sidemetest väga keeruline elu, kui puhtalt inimlikku aspekti arvestada. Esiteks läks ta mehele Colinile, kes oli vaimselt täiesti tasakaalutu. Ilmselt oleks ta tänapäeval juba ammu bipolaarsusega ära diagnoositud, aga tol ajal ei teatud vaimsest tervisest ja igasugu sedasorti häiretest suurt midagi. Ja kindlasti ei osatud nendega midagi peale hakata, nii et kui täiskasvanud abielumees ja isa Colin ennast kuskil tänaval pikali viskas ja looteasendisse tõmbus, siis nii lihtsalt oli.
Loomulikult ei olnud Inglismaa aristokraadid sel ajal ka suuremad asjad lapsevanemad. Pigem hoiti distantsi ja lasti hoidjatel nendega tegeleda. Nii ehk juhtuski, et nende samuti vaimse tervisega kimpus olev vanim poeg Charlie sattus uimastite küüsi ja noorem hakkas pärast geina kapist välja tulemist hoiatustele vaatamata elu igast otsast põletama – ja lõpuks surigi aidsi. Charlie sai küll oma sõltuvusest vabaks ja elu joonde, aga tervis oli juba nii rikutud, et noorelt suri temagi. Ning kõigele lisaks sattus kolmas poeg Christopher sellisesse avariisse, et oli pikalt koomas ja pidi pärast kuude kaupa taastuma. Ainsateks rõõmurullideks olid palindroomsete nimedega kaksikud May ja Amy.
Juba Netflixi "Krooni" sarjast (mille kohta Anne ütleb, et see on puhas jama ja kuninglikku perekonda on seal portreteeritud täiesti valesti) teadsin ma kuninganna Elizabethi õest Margaretist ja tema elust nii mõndagi, samuti seda, et ta veetis palju aega Mustique'i saarel. Alles raamatust sain teada, et saar oli kõige täiega Colini eraomandus ja just nemad Anne'iga kinkisid Margaretile maad, kuhu ehitati talle ka maja. Margaret armastas Mustique'i väga ja käis seal sageli, kuna seal ei ajanud teda tõesti mitte üks ajakirjanik taga ja abikaasa, kellega tema suhted olid täiesti sassis, sinna ka ei tulnud, pigem tuli Margareti uus armastus Roddy. Hämmastav, kui suure osa oma elust Anne ja Colin Mustique'il elasid.
Raamatust voogab plejaadina läbi nii palju nimesid ja tiitleid, et mingil hetkel ma lihtsalt lõin käega ja ei üritanudki neid meelde jätta või aru saada, kes kellega kuidas suhestus. Aga kuninganna perega olid nad tõesti lähedased ja eriti Margaret ja Anne veetsid juba lastena nii palju koos aega, et Anne oli kuninganna kroonimisel üks Elizabethi slepikandjatest ning Margaret kutsus ta tõesti pikkadeks aastateks oma seltsidaamiks – Margareti surmani välja.
Muidugi ei ole Anne Glenconner kirjanik. Aga tema elu on tõepoolest erakordne ja mitte midagi igavat seal küll ei ole. Mina läheks sellist elu elades hulluks, aga raamatule andis see muidugi kõvasti koloriiti juurde. Nii et kuidas nüüd öeldagi, mingi eriline kirjandusšedööver see pole, aga sellevõrra on lugu ehedamgi. Ja veel milline lugu!
Mina ikka soovitan küll. Võib-olla oleksin eelistanud seda raamatut küll lugeda originaalis, aga eestikeelne oli tunduvalt kättesaadavam ja no siis ta niimoodi jäi. Ja muuseas, Lady Glenconner avaldas eelmisel aastal raamatu "Whatever next?", mille kohta oleks vale öelda "Seltsidaami" järg, aga nagu ta ise intervjuus ütles, ta sai palju kirju ja kuna nendest tuli selgelt välja, et oodatakse rohkem, siis tuli ta publikule vastu ja kirjutas väidetavalt veel avameelsema raamatu.
Allpool toodud pildid on väga paljudel erinevatel veebilehekülgedel avaldatud, panin lihtsalt vaikselt pihta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar