Järjekordne kolleegiväljakutse raamat.
Kuna ma lähenen raamatutele alati nii puhtalt lehelt kui võimalik, siis tabas mind selle raamatu puhul täielik üllatus. Pealkirja järgi oleks võinud lasteraamat olla, aga tegelikult üllatas Kivirähk mind oma tavatu sügavusega ja ma andsin mõttes talle mitmed plusspunktid.
Algab kõik nagu ikka Kivirähu raamatutes - lõbusalt. Näiteks kui peategelane (kes alguses tundus lihtsalt suvaline Oskar) arutleb, mis juhtuks siis, kui kirjutad päevikut ette, noh et kirjutad ära ja siis hakkavad need asjad juhtuma. Või kui ta suure meisterkunstniku juures tunnis käib, siis Õpetaja eelistab huvitavatele karakteritele rahvalikke tüüpe, ja kui palju lihtsam oleks, kui turul neid otsimas käies saaks neid tagahoovis kasvatada.
Seejärel liigub teemaarendus taas kord väga kivirähulikult absurdi valdkonda, kui Oskar leiab ühe huvitava karakteri, kellest Õpetaja huvitatud pole, aga talle tundub mees täitsa Kalevipoja moodi, viib selle Kalevipoja endale kuuri ja hakkab teda joonistama, mille tulemusel mees füüsiliselt tugevamaks ja suuremaks muutuma hakkab ja temast saabki Kalevipoeg, kes Oskari oma maale kaasa viib. Oskar saab nüüd volilt kõike huvitavat fantaasiaküllasteks piltideks maalida.
Tegelikult muidugi on asi palju konkreetsem kui suvaline Oskar suvaliste fantaasiatega. "Sinine sarvedega loom" on hoopis Oskar Kallise loomingu lugu à la Kivirähk. Iga teos, mille Oskar fantaasiamaal teeb, on Kallise kogudes täiesti olemas ja raamatu lõpus on need pildid ka ära trükitud. Kui ma sellele juba ükskord pihta sain, siis muutus raamat minu jaoks täiesti totaalselt. See on imeline kummardus kunstnikule, kelle tööd on täis ootamatuid motiive ja imelisi värvikombinatsioone ja need maalid muutusid tänu Kivirähule kõik täiesti erksalt elavaks.
Ei aita ka Õpetaja (rahvalike tüüpide maestro Ants Laikmaa) tungiv soovitus mitte liiga sügavale fantaasiailma laskuda. Oskar on kui ära tehtud, fantaasiamaailm kutsub teda ja kuigi ta ennast füüsiliselt järjest halvemini tunneb, on tung Manalast pärit imekauni neiuga kaasa minna liiga suur. Riigitöö kõrvalt palavikulise hooga maalinud kunstnik, keda veelgi nõrgestas tuberkuloos, andis kutsele alla. Oskar Kallis suri kõigest 25-aastasena.
Et Kivirähk valis välja Kallise, kes ei ole just liiga tuntud kunstnik, ja et ta kirjutas temast sellise raamatu, mis on täis suurt lugupidamist ja mõistmist, et Kallis oli tegelikult väga palju suurem, kui ta kunagi olla sai, on minu jaoks loonud temast kui kirjanikust täiesti uue pildi. Väga heaks kirjanikuks pidasin ma teda niigi, kuigi võib-olla polnud tema absurdi piiril balansseerivad teosed just liiga minu stiil. "Sinine sarvedega loom" näitab temas hoopis uut sügavust. Müts maha, või nagu ütlevad prantslased - chapeau!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar