Ei ole imekspandav, et soovitajaks oli ajalooõpetaja – tegevus toimub II maailmasõja aegsel okupatsiooniajal Hiiumaal. Kohtab nii venelasi kui sakslasi, kuid pigem siiski sakslasi. Ega seal midagi selles mõttes otseselt uut ei ole, on neid okupatsioonijutte ju kuuldud ennegi, aga see on taas üks selline raamat, mida mina laseksin õpilastel õpiku asemel lugeda. Just sellepärast, et mitte ükski õpik ei suuda elustada realistlikke olustikupilte, aga selleks ongi olemas ilukirjandus.
Raamat on kirjutatud päevikuvormis, kirjutajaks Sireli talutütar Elsie, kelle vanemad ja vend alustuseks venelaste poolt ära viiakse ja nooruke Elsie peab ise ja täiesti üksi talutöödega hakkama saama. Kuna külas (kus on ka sugulasi) ikka üksteist hoitakse, siis kuidagimoodi ta toime tuleb, hiljem liitub temaga vigase jalaga õde ning ka ema ja vend lastakse koju. Isa jääb raamatu lõpuni teadmatusse.
Kuna Elsie "talvitub" pärast ema tagasitulekut Tallinnas, kus ta ametit õpib ja raha teenib, annab see võimaluse ka tollast linna- ja maaelu võrrelda. Linnas võib raha teenida, aga maal jällegi nälga ei sure, see saab üsna selgeks. On need ajad mis nad seal on, talus on süüa alati. Jätkus teistelegi jagamiseks. Aga olgugi Hiiumaa pigem eraldatud ja rohkem kaitstud kui Tallinn (mis ju sõja lõpus ka laiali pommitati), sõda on sõda ja kaasuvad õudused (pommitamine kaasa arvatud) jõudsid sinnagi.
Smuuli bareljeefisaaga valguses tekib ka küsimus, kas tuleks nüüd ära tühistada ka kõik need Hiiumaa inimesed, kes andsid nälginud venelastest või sakslastest sõduritele leiba või kes nendega, hullem veel, peol tantsimas käisid? Üldiselt teeb keskmine inimene ikka kõik selleks, et kuidagimoodi ellu jääda, ja mulle käib natuke pinda see, et kõige suuremad kohtumõistjad on inimesed, kelle elus pole kunagi ühtki sarnast dilemmat olnud.
Kui nüüd veel paar sõna tekstist kui sellisest rääkida, siis ühest küljest võiks ju öelda, et Ishiguro või Atwood ta pole, aga tegelikult tuleb ka meeles hoida, et tegemist on väga noore tütarlapse päevikuga. Oleks tõesti imelik, kui see oleks tohutult tihe ja filosoofiline tekst. Pigem toetab selline lihtsakoeline sõnavara ja otsekohene väljendusviis raamatu sisu hästi.
Veel kaks märkust. Mulle oleks väga-väga meeldinud, kui autor oleks seda lepatriinu-metafoori natuke jõulisemalt esile toonud kui see üks väike luuletus kuskil metsaveerel, mis ainult korraks Elsiele pähe torkas. Metafooriks see raamatus tegelikult ei arenenudki, seos Elsie, lepatriinu ja raamatu pealkirja vahel (pealkiri on ju raamatu kandev mõte) jäi praegu lugeja põimida. Ja teiseks tahaksin ma tegelikult väga lugeda selle raamatu järge, sest õde ja vend said paadiga Rootsi põgenetud, Elsiel luhtusid kõik kolm korda ja tegelikult tekkis sellest nende vahele paksu verd. Need liinid (Elsie Nõukogude Hiiumaal, kui nii võib nimetada ja tema õde ja vend Rootsis) otse kannavad kandikul terve raamatu kätte. Aksli ise kahjuks seda enam kirjutada ei saa, aga kirjandusilmas on ennegi teiste alustatud asju lõpetatud.
Ja lõpetuseks jõuan ma ikka selle juurde välja, et see kuluks ära mingisse ajaloo ja kirjanduse lõimitud kursusesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar