"Fire colour one" räägib loo Irisest, kes on elanud suurema osa oma 16-aastasest elust ema ja ema uue partneri Lowelliga. Pärisisast teab ta vaid niipalju, et isa on nad maha jätnud ja pole nende vastu kõik need aastad huvi tundnud, mistõttu pole Irisel tema vastu just eriti soojad tunded, malbelt öeldes.
Aga emal ja Lowellil on omad probleemid - esiteks armastavad nad kõiki jooke, kus on kraadid sees. Teiseks on nad pankroti veerel. Kuid kus rahamure kõige suurem, seal üllatus kõige lähem. Ühel kenal päeval võtab ema kontakti Irise pärisisaga, kes teavitab neid oma peatsest surmast ja soovist Irist veel enne näha. Kuna Ernest (pärisisa) on miljonär, siis näeb Hannah (ema) sellest võimalust profiiti lõigata ja pankroti veerelt välja ronida.
Irisel aga on ka oma hädad. Kuna ilmselgelt ei Hannah ega Lowell temast ei hooli, siis otsib ta nagu normaalne teismeline sellises olukorras kunagi mingit väljendusvahendit, mille kaudu appi karjuda. Selle leiab ta tules ning õige pea on ta tule otsa pannud nii ema garderoobikapile kui omaenda koolimaja pööningule. Troubled youth.
Kui nad kolmekesi Los Angelesist tagasi Ernesti juurde Londonisse lendavad, maalib Ernest Irise vaimusilme ette (ja ma ei kasutanud seda maalimise kujundit ilmaasjata, kuna Ernest on kunstnik) hoopis teistsuguse lapsepõlve ja isa kui see, millest Iris ema kaudu kuulnud on. Ilmneb, et ta ei tea tõesti paljutki.
Ja lõppu ära ei räägi.
Üldiselt ma suhtun igasse alustatavasse noorteraamatusse kerge ettevaatlikkusega ja võibolla ma isegi lugesin esimesed leheküljed eelarvamusega. Aga tegelikult oli see ikkagi hästi kirjutatud lugu ühest täiesti tavalisest noorest tüdrukust, kellel pole lihtsalt üleüldsegi vedanud. Hoolimata sellest, et tal on sellised arsonisti kalduvused, ei ole see lootusetu luuserilugu, sest tegelikult on Iris arukas tüdruk ja see, kuidas ta on nõus Ernestile teist võimalust andma, on omaette võluv.
Kui algus ei saanudki hästi kohalt vedama, siis paar-kolmkümmend lehekülge edasi ei olnudki kogu aeg vaja vahepeal midagi võtta või teha või tuua, hakkas juures hoidma küll. Võib täitsa oma õpilastele lugeda soovitada. Huvitavaid käänakuid on ka lõpuni välja, ei saanud nelikümmend lehekülge enne lõppu lõdvaks lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar