Arvasin, et ma rohkem neid Mackintoshi asju ei loe, aga RR pakkus lahkesti seda sarja vist kolmandat (?) raamatut kuu raamatuna odavamalt ja mõtlesin, et ah, annan talle teise võimaluse, sest arvustused olid ka päris kobedad ja teist-kolmat-moodi, nagu muhulane ütleb.
Hakkasin ebalevalt lugema. Anna isa ja ema on seitsmekuulise vahega samas kohas sooritanud enesetapu. Annal on sellega juba niigi raske leppida, aga siis hakkab ta saama kahtlasi sõnumeid ja märke selle kohta, et enesetapud pole need olnud mitte. Noh, peaaegu oleks ju huvitav, aga siis siginevad teksti kursiivkirjas vested sellest, mida Anna ema parasjagu oma lapse üle valvates mõtleb ja mida arvab. Ühesõnaga, keeras teispoolsusesse, ja siis mina vihastasin, et kirjanik valib põnevuse kruttimiseks nii lihtsa ja laisa tee. Nagu ei suudaks ratsionaalselt põnevikku kirjutada ja siis võtab mingid vaimud ja inglid appi. Pealegi, mulle üldse need teispoolsuse asjad ei istu. Ei meeldinud ka Läckbergi puhul. No nii ma siis lugesin ja olin tige ja kui asi jõudis nii kaugele, et tuli välja, et asi mitte teps teispoolsusest ei tulnud, oli pool raamatut läbi ja mina juba nii vihane, et olin inertsist lõpuni välja ärritunud.
Edasine raamat oli küll täis igasugu pöördeid ja ma kujutan ette, et seda võiks ju pidada ühe põneviku puhul positiivseks, et lõpuni välja jätkub üllatusi. Nõus. Aga see tundus kuidagi konstrueeritud ja tuli aga jälle see vaimusilma-Sahlene minevikuvarjudest välja ja kukkus kütma.
Päris mahavisatud raha ja aeg see ei olnud, aga kolmandat võimalust enam ei saa. Mulle meeldivad ootamatusi täis põnevikud, aga traagelniidid olid näha ja no ma olin ju vihane ka ja.
Aga kuna ma tean, et ikka paljudele see pigem väga meeldib, siis ärge te mind kuulake ja lugege ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar