Kate Chopin "The Awakening"

Olen juba aastaid mõelnud, et selle peaks läbi lugema. Aafrikas oli see meie koolis kohustuslik kirjandus ja sealsed kohustuslikud raamatud olid alati väga kobedad, kuigi kui ma nüüd tagantjärgi sellele nimekirjale mõtlen, siis oli see nimekiri väga naistekeskne.

Lugedes ei saanud ma kuidagi üle üllatusest, et selline raamat kirjutati 19. sajandi lõpus ja et seda tegi naine. Seda on nimetatud üheks esimeseks feministlikuks romaaniks ja seda see ka kindlasti on, kuna keskendub naisele kui indiviidile, tema soovidele ja püüdlustele olla "midagi enamat" ja järgida oma südame häält, mitte ühiskonna poolt ette kirjutatud "hea abielunaise" rolli.

Kui ma selle kõik tänapäeva asetaksin, siis võiks loomulikult arutleda selle üle, et kas kogu see feministlik maailm ei ole hakanud mehi üleüldse välja tõrjuma. Minul hakkab küll vahel meestest natuke hale, sest tundub, et õigused on ainult naistel ja meeste põhiline õigus on naiste õigusi aktsepteerida. Ma ei eita küll seda, et on palgakäärid veel paljudel erialadel jne jne, aga you get my vibe.

"The Awakening" muidugi kirjutati ajas, mil naisi ülemäärases õigusenõudmises süüdistada ei anna. Nooremapoolne abielunaine Edna hakkab ühel ilusal suvel kahtlema selles, kas ta ikka on otsustanud oma elu elada õige mehega, kes on küll hea mees, aga mingeid olulisi tundeid Ednal tema vastu pole. Lapsi ta küll armastab, aga nagu ta ise ütleb, võiks ta laste eest ohverdada küll oma elu, aga mitte iseennast. Sest kui ta ohverdab iseenda, siis ei ole mitte millelgi enam mõtet. Eks pealkirigi ütleb, et Ednas tärkab midagi uut, vabanemine, mille Chopin kirjutab välja merele ujumise kujundiga. Kaks korda, millest teine kord on lõplik ja absoluutne vabanemine, kui Edna sammub ühegi riidehilbuta merre ja ujub nii kaugele, kui suudab. Ja siis enam ei suuda.

Ma võiksin ilmselt sellest raamatust kirjutada päris mitu korralikku arvustuslikku esseed, sest ma saan suurepäraselt aru selle sümboolikast, uudsusest, ennastsalgavast julgusest selline raamat üleüldse kirjutada jne. Tänapäevase ratsionalistina aga ohkan samamoodi nagu Ibseni "Norat" lugedes - oh neid naisi küll. Ise lähevad mehele, mees on isegi väga hea (mõlema mehed armastasid oma naisi, Edna mees lausa soosis naise kapriise), aga no vot ei kõlba. Mina olen inimene, kes leiab, et sinilindu võiks kõigepealt otsida oma katuse alt. Aga nojah, ma ju tean, et see pole kirjanduslikult pädev mõte - et inimene on oma abikaasaga õnnelik. Mis sellest kirjutada...

Kuid siiski tahaksin ma, et siit blogist jääks kandma mõte sellest, et oma perioodist oli "The Awakening" umbes sada aastat ees ja Kate Chopinile peab selle eest tegema ühe suure-suure aplausi. Pealegi on see ka tekstilises mõttes väga hea raamat, hea lugeda.