Tegelikult on kõik, mis kooma kohta raamatus kirjas, täiesti usutav. On ju küllalt olnud päriseluski juhtumeid, kuidas inimene on tõesti nädalate ja kuude kaupa koomas ja kui ta lõpuks ärkab, siis selgubki, et kuulis kõike. Sellepärast arstid soovitavadki patsiendiga rääkida, isegi kui tundub, et räägid kui seinaga. See omakorda võib viia muude aistingute teravnemiseni ning lõpuks võibki juhtuda, et organismi funktsioonid taastuvad.
Nii et meditsiinilisest seisukohast on kõik põhjendatud. Ei saa ka öelda, et raamat halvasti kirjutatud oleks - muidu poleks seda enam kui 20 keelde tõlgitud ning auhindu on see ka võitnud. Autor on küllaltki noor, "Ma olen siin" ilmus tal 29-aastaselt. Iseenesest oleks päris huvitav edaspidi tema teoseid lugeda ja esimese romaaniga võrrelda - mulle tundub, et potentsiaali on, kuigi selles konkreetses raamatus on ikkagi minu meelest nõrku kohti. Võibolla pole minus piisavalt prantslaslikku romantikat, aga mõistus tõrgub uskumast just Thibault' vaatepunktist seda, kuidas saaks keegi lootusetult armuda koomas ja juhtmeid täis inimesse.
Kuid siiski kordan - ma pole ju ka prantslane.
Pigem mulle siiski meeldis. Elsa ahastus selle üle, et teda tahetakse lihtsalt välja lülitada, oli realistlik. Realistlikud olid ka lähedaste emotsioonid, mida ei kirjeldatud liiga lihtsustatult. Õnneks. Mul on lihtsalt mingi teema selliste raamatutega, mille lõppu ma esimesest leheküljest saati ette aiman. Ja isegi teema arenduse käigus ei olnud mingeid ootamatuid arenguid. Nii et potentsiaali autoril on ja eks harjutamine teeb meistriks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar