laupäev, 14. oktoober 2017

Tess Gerritsen "Playing with Fire"

Kunagi Aafrikas sattusin täiesti juhuslikult lugema paari Tess Gerritseni raamatut, kus peategelaseks oli uurija Jane Rizzoli, kes töötas koos kohtuarst Maura Islesiga. Raamat oli hea, lugu köitis ja oli kirjutatud nii hästi, et mul hakkasid vahepeal küünealused ka natukene kartma. :D

Kui Eestisse kolisin, märkasin äkki, et siin näidatakse ühel kanalil sarja "Rizzoli ja Isles". Kas tõesti? Ja oligi tõesti! Seeria on vändatud just nende Rizzoli-romaanide ainetel ja minu suureks üllatuseks olid tegelaskujud väga väga õiged ja üldse oli see üks kobedamat sorti seriaal ja nii ma seda vaatama jäingi.

Klassiga Tallinnas olles tuulasin Apollos ja seal jäi ühes nurgas silma Tess Gerritseni raamat "Playing with Fire", mida ma teadsin, et FB lugejategrupis on palju kiidetud. Teine suur pluss oli kümneeurone allahindlus. Kuna Gerritsen oli mulle varemgi meeldinud, siis loomulikult ostsin. Eriti teades, et eestikeelne versioon on saadaval jällegi umbes 10 eurot kallima hinna eest.

Kaanele on pealkirja alla kirjutatud "What if your child wanted you dead?" Ma üldse ei mäletanudki, mis selle sisu kohta FB-grupis öeldud oli, välja arvatud see, et sisu oli kuidagi seotud muusikaga ja ohuga ja et Gerritsen ise on muusik ja paljuski seda oma raamatus kasutanud. Muusiku kätt oligi tunda kohe esimesest leheküljest alates ning kuna ma isegi olen päris palju ka oma elus muusika sees olnud, siis oli lisaboonuseks see, et õppisin palju muusikaalaseid ingliskeelseid termineid.

Ma ei teagi, mida ma ootasin. Ilmselt midagi väga psühholoogilist, lähtuvalt kaanel esitatud küsimusest ja raamatu esimesest peatükist. Aga juba mõned lehed edasi võttis lugu hoopis teise pöörde, raamatusse põimus kolmekümnendate Itaalia, kus natsid pea tõstsid ja avastasid, et Itaalias on korralik kogukond juute. Ja äkki olingi peadpidi thrilleris, kus tänapäevane peategelane seisis silmitsi nii psühholoogiliselt raske olukorra kui reaalse füüsilise ohuga oma elule. Ja nagu Gerritseni raamatud ikka, oli see natuke kõhedalt põnev ja täiesti ootamatu lõpuga. Pluss veel ka ajaloolisi perspektiive avardav.

Jaa! Lugege!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...