Sellest on ikka aastaid tagasi, kui ma "Lennujaama" eesti keeles läbi lugesin. Ma võisin olla kas ülikoolis või noor õpetaja. Muud huvi mul polnud kui seesama Ita Everi "Evergreen show" jahumine sellesinatse raamatu ümber. Mäletasin siiani oma üllatust selle üle, et see oligi väga põnev raamat.
Nüüd lugesin uuesti, sest ma ei mäletanud absoluutselt, mis süžee sellel oli. Mäletasin seda, et mingi katastroof oli kuskil keset lendu, aga mis ja kuidas, seda enam ei mäletanud. Lõppu ka mitte - või no õigupoolest mäletasin üldjoontes, aga mitte detailselt.
Eessõnas kirjutas autor, et lugedes tuleb meeles pidada, et kirjeldatakse ikkagi 1960ndate aastate lennujaama, kus turvameetmeid polnud praegusega võrreldes ollagi. Ja teisena mainis ta seda, et paaris kohas on neegrist saanud afroameeriklased. Sest mingi austus peab ka ikkagi olema.
Kui minu Aafrika-aegne ameeriklannast kolleeg esimese asjana kooli raamatukogu ingliskeelse sektsiooni segi tuustis ja kategoriseeris raamatud rühmadesse "Literature" ja "Popular fiction", siis "Lennujaam" nagu suurem jagu teisi maailma põnevikke on siiski "popular fiction", mingist süvakirjandusest ei hakkaks igaks juhuks rääkima. Aga igale inimesele on praadide vahele väikest värskendavat puuvilja vaja ja just selline mõnus - kuigi samas lehekülgede arvu vaadates pigem kopsakas - snäkk "Lennujaam" just ongi.
Ma soovitan kindlasti. Eriti just sellepärast, et see on nii armasti retro. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar