Christina Wahldén "Sissepääs keelatud"

Politseiõdede sarja teine raamat, ühtlasi Varraku augustiraamat. Suur aitäh! Ja mul õnnestus ta ära lugeda nii värskena, et Goodreadsis pole veel isegi eestikeelset versiooni, pidin leppima rootsikeelse originaaliga. :) 

Küll need krimisarjad on ikka toredad. Ma olen lugenud, et Wahldén saab kriitikat ka, et pole nagu nii tihe või nii hea või mis iganes, aga mulle küll meeldis. See on just selline mõnus kerge sari, millega meenub mulle just Facebooki poolt meelde tuletatud Vladislav Koržetsi termin oma lemmiktegevuse kohta, milleks oli "lugelemine". Politseiõdede sari on just nimelt selline lugelemise jaoks mõeldud sari. 

Ikka veel on teine maailmasõda käimas, ikka veel tulevad Balti riikidest sõjapõgenikud, ikka veel on Lussanil oma rakuke, millesse kuuluvad ka politseiõed Rut ja Svea. Aga seekord on lugu palju spiooni- või partisanilõhnalisem ja vähem kriminaalne. Tegelikult tunduski see pigem põneviku kui kriminaalromaanina, kui päris aus olla. Sisse tulevad ka uued liinid, sest kuigi Lussani vend oli tõbras juba eelmises raamatus, on ta seekord veel Eriti Suur Tõbras, sest temas on tõstnud pead kunstikoguja, kahjuks kogub ta juutidelt ja teistelt natside poolt varastatud kunsti. 

Seekordne osa on ka palju teatraalsem, seda päris otse, kuna Kuningliku Draamateatri grimeerija on Lussani partisanirakukese otsene riietaja, parukameister ja meigikunstnik. Just tema annab vapratele vastupanuliikumise naistele uue isiksuse, millega spioone taga aetakse ja paljastatakse. 

Natuke mõnes kohas ikkagi tundus, et oleks andnud asju paremini välja kirjutada. Oli üks minu jaoks täiesti õhku rippuma jäänud koht, oli ühe tõprast seelikuküti liin, millega ma väga rahul polnud. Oleks andnud tihendada küll. Samuti oli Sveal ja Rutil selles raamatus hoopis väiksem roll kui esimeses osas, eriti võrreldes Lussani ja tema perega, nii et see "politseiõed uurivad" on üsna tinglik alapealkiri. Aga mul on lootus, et ehk järgmiseks korraks on see sõda läbi ja saavad Svea ja Rut oma peategelaste kohad tagasi. 

Lõppkokkuvõttes jah, ikka loen kolmandat osa ka, kui see ilmub. Puhtalt meelelahutusliku poole pealt on ta ju tore ja põnev ka. 

Emilia Hart "Weyward"

Varraku juuli(?)raamat. Aitäh! 

Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu nii hästi, siis võib ta selle töö peale jäädagi. 2023. aasta Goodreadsi parima debüütromaani, kuid ka parima ajaloolise romaani tiitel ei tule niisama, eriti teades Goodreadsi mastaape. Hart sündis küll Austraalias, aga õppis Londonis inglise kirjandust ja niipalju kui ma aru sain, elab ta siiani Inglismaal. Ka "Weywardi" tegevus toimub Inglismaal. 

Raamatus jookseb paralleelselt kolme Weywardi naise liin: 1619. aasta ja Altha, 1942. aasta ja Violet ning 2019. aasta ja Kate. Kõik nad on omavahel seotud ja peavad igaüks omal moel meeste maailmas hakkama saama, võiks isegi öelda, et ellu jääda. Sõna otseses mõttes. Kuna ajastud on erinevad, on ka probleemid pealtnäha erinevad, aga juurpõhjused on ikka samad. 

Mitte väga ammu kirjutasin siin nõiaprotsessidest ja kuidas tegelikku nõidust polnud ju tegelikult mitte ühegi protsessi taga, sest kuidas oleks saanudki olla. Suuresti on ka "Weyward" naistest (eriti Altha ja Violeti puhul), kellel on loodusega lähedasem side kui teistel. Samas annab Hart kõigile oma tegelastele ikkagi ka selgelt maagilisi võimeid ja ausalt öeldes jäi see minu jaoks natuke raamatu miinuspoolele. See on ilmselt minu pragmaatilisuse viga. Mul pole midagi härripotterite ja sõrmusteisandate vastu, kuna need on selgelt muinasjutud. "Weyward" ei ole seda kindlasti, nii et selline korraks maagiasse kalpsamine natuke vähendas raamatu tõsiseltvõetavust. Mulle oleks meeldinud, kui kõik kolm naist oleksid enda eest võidelnud realistlikumate vahenditega. Deus ex machina Kate'i vägivaldse mehe eest pääsemiseks pani mõtlema, et näed, nüüd läks autor ikkagi seda teed, et Kate ei saanud ise hakkama... Kui Hart tahab edaspidi veel maagilise realismiga katsetada, siis loodan, et ta lõimib seda natuke tihkemalt oma lugudesse sisse. Praegu oli see liigestest kuidagi lahti.

Aga kirjutatud oli raamat sellest hoolimata üldiselt ikkagi hästi. Oli põnev ja mitmekihiline ning kindlasti oli see ka ajaloolise poole pealt huvitav ja ilmselt ka tõetruu. Eriti hästi suutis Hart kirjeldada nii 17. sajandi kui 1950ndate olustikku, mis tõenäoliselt taotluslikult tekitas vähemalt minus kui naissoost lugejas mingit empaatiast tingitud ja tollase ühiskonna kitsarinnalisusest põhjustatud frustratsiooni. Ei saa salata, et tundsin taas kord rõõmu sellest, et ma ei ole Altha või Violeti kaasaegne ja ei ela ka üheski riigis, kus ka tänapäeval kahjuks naine nagu inimene enam polegi... 

Hartil ilmus sel aastal ka teine raamat, "The Sirens". Tundub, et kas selles loos jookseb paralleelselt nii minevik kui olevik ja žanri poolest on ta ka vist umbes sama. Ei välista, et proovin korra veel temaga õnne. 

Lucy Foley "The Invitation"

Seda raamatut mulle soovitati ja kuna väljakutses oli punkt "Üks korralik naistekas", siis ma võtsin selle riski, hoolimata sellest, et ma ei loe naistekaid. 

Ütleme siis kohe alguses ära, et ka pärast lõpetamist olen ma jätkuvalt arvamusel, et ka üks tõeliselt hea ja "üldse mitte tavaline" naistekas on päeva lõpuks siiski naistekas. Jah, sellel oli võrdlemisi huvitava nurga alt kirjutatud taustalugu, mis sidus kokku tänapäeva ja kaugemas mõõdus mineviku, aga ikkagi oli üldine süžee nagu ikka: armastajad, kellest üks on päratu rikas ja teine vaene kui kirikurott. Toimub kosmiline põkkumine, sädemeid lendab, aga kohe mõistavad mõlemad, et sellest ei saa midagi tulla. Minnakse lahku, aga saatus veeretab nad kokku ja võitlevad nad selle vastu mis nad võitlevad, loodus ja kirg teevad oma töö. 

Pole võimalik, et seda spoileriks lugeda saab. Suurem jagu romantikaraamatuid on laias laastus samale mallile üles ehitatud. 

Aga loomulikult, kui sa oled romantilise kirjanduse austaja, siis kindlasti ma soovitan sulle seda raamatut. See pole sugugi halvasti kirjutatud ja oma korraliku annuse eskapismi (mida isegi mina pisut nautisin) annab ta raudselt. Samuti jätsin ma praegu lahti rääkimata taustaloo, mis tegelikult kenasti olevikuga põimub ja kui hästi järele mõelda, oli isegi igatpidi realistlik ja loogiline. 

And that's all she wrote. :) 

PS Kaanepilt on huvitav, sest minu meelest polnud seal ükski tegelane sellise välimusega. 

Claire Keegan "Small Things Like These"

Why were the things that were closest so often the hardest to see?

Already he could feel a world of trouble waiting for him behind the next door, but the worst that could have happened was already behind him; the thing not done, which could have been - which he would have had to live with for the rest of his life. 

Tervitan sind, armas lugeja, augustikuisest Belgia linnast nimega Liège, kuhu saabusime eile, et homme alustada peaaegu kolm nädalat kestva prantsuse keele õpetajate koolitusega. Aga kuna reisimine Saaremaalt ei ole mingi suvine suusasõit, siis oli mul tundide kaupa molutamisaega ja lugesin selle vältel läbi KubjasHaul raamatu nr 2. Olgu öeldud, et pool järgmist raamatut ka. 

See oli üks intrigeeriv raamat. Mõtlesin peale lõpetamist sellele, kuidas see ainult 115-leheküljeline raamat ei anna mahult romaani mõõtu väljagi ja tegelikult ei saaks ka öelda, et Keegan kirjutaks kuidagi eriliselt, sõnu ilusalt pärlitena ritta lükkides. Samuti ei ole siin klassikalist ülesehitust, mis kulmineerub ja siis saabub antikliimaks. See jääb justkui täpselt enne seda kulmineerumise osa pooleli. Ja ometi on kõige paremad osad sellest raamatust ridade vahel ja kusagil tagakaanest edasi. 

Ilmselt on väga paljud minu blogi jälgijad juba nagunii seda raamatut lugenud või filmi näinud, aga lühidalt sisust. Söekaupmees ja pereisa Bill on valmis oma naise ja trobikonna tütardega jõulupidustusi pidama, kui Bill avastab kohalikus nunnakloostris hästi varjatud saladuse tütarlaste ekspluateerimisest ja väärkohtlemisest. Tegemist on nn Magdalena pesumajaga, kuhu pandi tööle tüdrukud, kes enam "ühiskonnakõlbulikud" ei olnud, mida iganes see kellegi jaoks tähendas. Ülla egiidi all pidas neid pesumajasid katoliku kirik, aga nagu juba öeldud, ei olnud seal tüdrukute jaoks küll midagi üllast. Lugedes tekkis tunne, nagu toimuks see kõik mingil Dickensi ja Oliver Twisti ajastul, aga tegelikult räägib Keegan aastast 1985! Oma järelsõnas ütleb ta, et viimane Magdalena pesumaja pandi kinni alles 1996. aastal. 

Raamatus on tegelikult nunnakloostrist ainult paar põgusat stseeni, aga need on piisavad selleks, et lugeja nüüd ise tööle hakkaks. Keegan suudab teha nii, et ta ei ütle praktiliselt mitte midagi, mis seal tegelikult toimub, aga paarist öeldud lausest võib igaüks omad järeldused teha. Fantaasia hakkas tööle oluliselt paremini kui siis, kui see oleks kõik trükis paberile jõudnud. Sama efekti annab ka raamatu lõpp, sest Billi naine on teda just selle eest hoiatanud, mida ta nüüd täpselt teeb, aga kuna jutt katkeb pea poolelt sõnalt, siis jääb ainult lugeja otsustada, mismoodi lõpplahendus Billi ja Sarah' jaoks välja joonistub. Võib-olla see on ka teadlik proovikivi lugeja enda moraalitunnetuse kaalumiseks - kas tal on piisavalt usku sellesse, et Bill jõuab soovitud lahenduseni, ja samal ajal inimkonna headusesse üleüldse? 

Siit võite näha ja kuulda, mille Keegan ütlemata jätab:

Magdalena pesumajad

Kokkuvõtteks: "Sellised väikesed asjad" on väike raamat, mille suurus on tema minimalismis. Ja vähemalt minu jaoks oli see kõigest hoolimata lootuse raamat. 

James McBride "Deacon King Kong"

Minu kallis Raamatukubjas saatis mulle mitu raamatut vaimutoitu ja üks neist oli veel eriti eriline – nimelt oli Kubjas ostnud selle nn pimekohtingu raames ja põles soovist teada saada, mis raamat sealt paberi seest välja koorus. No palun, siin see nüüd on. 😊

1969. aasta New Yorgi sotsiaalmajade projektis elavad toredate hüüdnimede sortimendiga mustanahalised, kes on itaallaste, juutide ja muude naabritega suhteliselt hästi läbi saanud, mitte üksteist liiga palju segades. Nad on ehitanud endale kiriku, kus koos käia ja mille juures on toiminud ka poiste pesapallimeeskond, et ka noortel oleks fookus. Aga kõik muutub, kui New Yorgi tänavatele jõuab heroiin. Noored näevad selles võimalust rikastuda, aga kogukonnas tekivad uued pinged, vastuolud ja võimalus kerre kuul saada. 

Kiriku diakon hüüdnimega Sportcoat (kuna ta käib alati spordijakkidega) on mitmekihiline kuju. Lapsepõlves on teda saatnud ebaõnn terviserindel – teda on tabanud kõikvõimalikud lastehaigused ja muud hädad, mille peale meenus lause "Peab ikka tugev tervis olema, et see kõik üle elada." Naine on tal juba mõni aasta tagasi uppunud, aga see ei sega Sportcoati temaga tülitsemast, kusjuures see on aeg-ajalt ka kõrvalistele isikutele vaadeldav. Kuid hoolimata pidevast pudelipõhja teaduslikust uurimisest, olematute inimestega vestlemisest ja lapsepõlve pigilindlusest on Sportcoat ikkagi omamoodi kogukonna alustala. Teda austatakse, võib-olla isegi armastatakse. Kindlasti temast hoolitakse. Aga ühel ilusal päeval jalutab ta oma endise hoolealuse ja praeguse heroiinikuninga, 19-aastase noormehe ette ja tulistab tal pool kõrva peast. Sellest hakkavad hargnema erinevad tegevusliinid, mis on põnevad ja panid lõpuni välja lehekülgi keerama. 

McBride kirjutab väga toredasti. On põnevust, on hoolivust, aga on kindlasti ka väga palju huumorit. Kui üks kurikael saadab oma löömamehe Sportcoatiga arveid klaarima, siis sellest kujuneb omamoodi komöödia stiilis "Aiku sai pudeliga pähe" (kes ei tea, millest ma räägin, vaatab Youtube'ist). No ja millest ma ei saa ikka ei üle ega ümber, on need ülimahlakad väljendid, millega just need vahvad sotsiaalmajade kujud üksteist kostitavad. Mõned näited, mille juurutamist igapäevaellu tuleb igal juhul kaaluda. 

Go take drowning lessons, woman! 

Get out of my window and take the midnight broom out of town, hussy!

You done found the secret of youth, 'cause you lying like a child.

You are so tight with money your ass squeaks when you walk. 

You got a face for swim trunk ads. 

He was deader than yesterday's spaghetti. 

Neid jagus sinna veel, ärge kartke, et teile nüüd endile üldse avastamisrõõmu ei jäänud. Samas oli seal päris palju ka tõsiseid ja mõtlemapanevaid kõnekujundeid, nagu nt joodiku kohta "dead at twenty, buried at eighty" jne.  

Sellest, kuidas selle kõigega on seotud Willendorfi Venus, saate aga küll juba ise lugeda. ;) 

Lõpetuseks: Barack Obama kuulutas selle raamatu oma 2020. lemmiklugemiseks. Täiesti mõistetav ja väärt kandidaat kindlasti, kuna see on tõesti meisterlik sümbioos huumorist, põnevusest, ühiskonnakriitikast, hoolivusest ja ühtehoidmisest. 

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Kui eelmised kaks Steinbecki raamatut, mida ma lugenud olen ("Hiirtest ja inimestest" ja "Hommiku pool Eedenit") said mõlemad ka kriitikute ja auhinnajagajate poolt pärjatud ning Steinbeck sai ühel hetkel ka Nobeli preemia, siis "Me tusameele talv" sellist vastuvõttu ei pälvinud. Ega seda täpselt ei tea, kas see oli ainsaks põhjuseks, aga viimaseks see raamat jäi ja oma viimasel kuuel eluaastal Steinbeck rohkem midagi ei kirjutanudki. 

Ka minu jaoks ei olnud see raamat nüüd nii hea kui need kaks eelmist. Liiga kriitiline ma ikkagi ka ei oleks, sest tegelikult oli "Me tusameele talv" üle keskmise hea kindlasti ja kuigi ma pidin ennast vahepeal natuke distsiplineerima, et edasi lugeda, siis igav see ka ei olnud. Alustuseks olid juba kirjeldused meisterlikud. Peategelane Ethan tundus algul lihtsalt mõnus ja lustlik poesell, kellel on äärmiselt võluv naine ja kaks täiesti tavalist teismelist last. Aga nagu heas raamatus ikka, hakkavad karakterid aja jooksul end näitama hoopis teisest küljest ja lõpuks tuleb välja, et meie lõbus Ethan oskab tegelikult vägagi kavalalt ja külma peaga planeerida ja manipuleerida. Samasuguste joontega esineb peatselt ka poeg Allen.  

Kirjandusteadlased väidavad, et "Me tusameele talv" loob sümboli Ameerika ühiskonna roiskumisest ja moraalsest allakäigust. Tõepoolest, Ethan läheb ka seda teed, mida ta ise sisimas õigeks ei pea, aga mis sa ikka ära teed, kui naine ja lapsed avaldavad pehmemal või vähem pehmemal määral survet paremale elujärjele jõudmiseks ja mida ta siis tegelikult nii väga teebki, mida ei ole kõik paremal elujärjel olevad kaaskodanikud juba enne teda teinud. Ega ma muidugi ei tea, kas kokkuvarisemise äärele viivad Ethani tema enda mahhinatsioonid (millest ta ometigi täiesti puhta poisina välja on tulnud) või see, kuidas ta korraks juba tähe staatusesse katapulteeritud poeg petmise eest sama kiiresti mutta vajub. Samuti ei tea me lõpuni, kas Alleni õde juhtis venna petturlusele tähelepanu moraali sunnil või lihtsalt kadedusest ja soovist ära panna. Lahtisi otsi jääb palju. 

Ja nii ma jõudsingi arvamusele, et kui Ethan nüüd oma kokku varisemisest üldse üle saab, siis seda tänu oma naisele, kes alguses tundub küll selline lillelaps, kes lihtsalt niisama ilu pärast õitseb, aga ikka ja jälle suudab poole lausega või mingi vihjega mõista anda, et pole ta midagi nii lihtsake, ja juhtida asjade käiku vaikselt, taktitundeliselt ja samas jäägitu lojaalsuse ja armastusega oma abikaasa vastu. Ethani ja Mary omavahelise suhtluse loomulik kergus oli kindlasti üks meeldivamaid külgi raamatus, eriti võluvad olid hellitusnimed, millega Ethan oma naist lausa üle külvab. 

Kui ma nüüd ühel ilusal päeval "Vihakobarad" ka veel loetud saan, siis on mul põhimõtteliselt Steinbeckile tiir peale tehtud, sest kuigi tal paar raamatut veel on, siis need ei ole enam nii märgilised. 

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

"Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud," ütles ta. "See on täiesti normaalne. See on ka üks raske küsimus. Saja kaheksakümne kilo ringis, ütleksin ma. Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus. Ma ei tea, kas meie Selmaga oleme siis veel olemas. Seepärast ütlen ma seda sulle praegu: kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni."

Kõik inimesed maakeral on teeninud ära selle, et neil oleks oma Selma ja oma Optik. Selma ja Optik on inimesed, kes raamatu jooksul aina kasvavad, kuigi nad on juba päris alguses täiesti täiskasvanud. Kasvavad suuremaks kui elu. Nad on Luise Põhjanael, tema ilmasammas ja piksevarras. Nad on vanaema ja vanaisa (kuigi Optik ei olegi tegelikult vanaisa), kes alati on, kes alati kuulavad ja kes kritiseerimise asemel aitavad sul endast sotti saada, kuigi sa ise ehk endast sotti ei saa. Ja igal Selmal on vaja, et tal oleks üks Optik, kes kannab endaga üht elusuurt saladust ja alles enne lõppu kingib Selmale "nii palju alguseid". 

Selma ja Optiku meelest peavad inimesed olema just sellised, nagu nad on, olgu tegemist oma kohustuste juurest maailma sisse laskma läinud pojaga (kes on küll ainult Selma poeg), ebauskliku meheõega või buda mungaga. Ainsana ei lepi nad joodikust jõhkardiga, kes oma väikese poja elu raskeks teeb, aga kui see väike poeg igaveseks kümneaastaseks jääbki, teevad Selma ja Optik kõik, et murdunud isa ei peaks hetkekski oma kurbusega üksi jääma. Ja ka Luise mitte.

"Ma ei taha üles ärgata," ütlesin ma. Ja ühe üürikese viivu oli kuulda ainult reisiäratuskella tiksumist. 
"Ma tean," ütles Selma lõpuks. "Aga me oleksime väga rõõmsad, kui sa suudaksid siiski selle kasuks otsustada."

Selma on vanaema, kes võtab Luise ja kogu tema maailma raskuse enda kanda, kui Luise parima sõbra kaotuse järel ise ennast enam kanda ei suuda. See on ilmselt raamatu suurim ja täpseim metafoor, mida siit minu juurest näha võis (sest igaüks näeb ju asju mitte nii, nagu teine inimene, vaid nii, nagu sinu juurest näha võib). Selma roll oli olla iseenesestmõistetavalt kohal, iseenesestmõistevalt toeks, kõigi jaoks. Mitte vastupidi.

Selma meelest oli alati liiga tülikas lasta end aidata. Kõige tülikam oli seejuures tagantjärele tänamine, leidis ta. Pigem kukuks ta katkiselt redelilt alla, saaks pigem lambijuhtmest elektrilöögi või seljavalu liiga rasketest kottidest, pigem vajuks ta läbi oma korteri põranda, kui et peaks abi paluma ja endale pärast tänamisega tüli tegema.

Ja siis on ju veel Alaska, iiri hundikoera sugemetega suur hall segavereline hiiglane, kes oskab eksternaliseerida kapseldunud valu. Ja Frederik. Mees, kes ei peaks, aga ikkagi tuleb. Läheb, aga ei lahku. Oma neljale ilmasambale toetudes saab Luise rahus ennast otsida ning leida ka julguse olla, kes ta olema peab. 

Vaadates, kuidas uks sulgub, mõtlesin ma sellele, mida Frederik oli öelnud, et ta oli otsustanud valida selle tee, ja mõtlesin, et mina pole veel iial midagi valinud, pigem on kõik mulle alati osaks langenud, ma mõtlesin, et ma pole millelegi tõeliselt "jah" öelnud, vaid jätnud alati vaid "ei" ütlemata. 

"Mida siit näha võib" on võrreldav Frederik Backmani raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Need on raamatud, mida lugedes tahaksid nii väga, et kõigil maailma lastel oleksid sellised vanaemad, kelle kohta kehtib üks telekast kuuldud lause: "Kui lapse elus on midagi halvasti, siis ei ole pehmemat kohta kui vanaema süli, kus ennast jälle paremini tundma hakata." 

Agatha Christie "Pärast matust"

Ma arvan, et suurem osa raamatusõpru on mingi hulga Agatha Christie raamatuid lugenud ja ETV on hoolitsenud selle eest, et me kõik oleksime Hercule Poirot' sarjale kolm tiiru peale teinud. Sellessamas sarjas on ka "Pärast matust" täiesti olemas ja ma mäletasin sealt tegelikult nii seda, kes oli pahalane, kui ka motiivi. Aga Christie raamatud on laias laastus ikkagi üle loetav kraam, seega mõtlesin, et teen vahelduseks ühe klassikalise krimka. 

Agatha Christie suhtes mul pretensioonid puuduvad. Tema lood on alati head ja Poirot' mõttekäigud jõuavadki alles mitmendal korral päriselt kohale. Esimene kord imestad, aga teine kord juba näed, kus ta korjas oma terakese siit ja teise sealt. Mulle tegelikult meeldivad tema raamatud seda rohkem, mida vähem on seal tegelasi, sest ka siin läks mul ikka aeg-ajalt meelest, kes on kadunukese õde või vend, kes on õe või vennaga abielus olnud (sest õde või vend on surnud) või kes on nende lapsed või laste abikaasad. Päris mitu korda pidin jälle lahti tegema raamatu alguses oleva sugupuu, aga no hea seegi, et see seal üldse oli.  

"Pärast matust" on raamat, kus süüdlast esimesel korral ära arvata on peaaegu võimatu. Tegelikult on Christie raamatud suuresti sellised ja ma vist olen ainult üks kord mõrvari ära arvanud. Sedagi ainult tänu sellele, et ma olin kaval ja ütlesin endale, et tema tundub kõige vähem tõenäoline, järelikult tema on – ja nii oligi. Ma olin siis muidugi ka väga noor, võib-olla nüüd oleks kergem, aga we will never know. Siinses loos oli motiiv küll väga hästi peidus. Ainult seda mõtlesin, et süüdlane ei paistnud küll tegelikult selline naine, kes nii keerulise loo välja suutis mõelda ja samm sammu haaval paika panna. Aga noh, mine tea. 

Küll aga on raamatul "hea üheksakümnendate kvaliteet". See oli aeg, kus palju ja kiiresti tõlgiti ja kirjastati ning samamoodi ilmus ajalehti igast mutimullaaugust. Tuli teha raha, ja kärmelt. Ei olnud siis imeasi, kui sõnu poolitati sealt, kus rida otsa sai, ja toimetajatele vist üldse liiga palju raha kulutada ei tahetud. Kes see nüüd teab, kas tõlkija oli veel kogenematu või mis teema selle toimetamisega oli, aga nii kahju kui mul seda ka öelda pole, eestikeelne tekst on küll suhteliselt õnnetul järjel. Ma õpetan oma gümnasistidele ikka, et kehva tõlke tunnete ära sellest, et te teate täpselt, mis sõnastus seal inglise keeles oli. Samuti olen ma teinud endale sellest südameasja, et modaaltegusõnu õpetades räägin ma neile hingestatult, kuidas "he must be hungry" ei tähenda, et ta peab näljane olema. No ei pea, täiskasvanud inimene, vaba tahe, sööb, millal tahab. Kui ei ole just vangis või koonduslaagris või ei pea dieeti. See raamat oli seda tüüpi vigu üsna täis, muust lauseehitusest rääkimata. Aga kui ma selle võin ka veel lihtsalt kõhuvaluga ära kannatada, siis idiomaatiliste väljendite otsetõlge paneb mu aju valutama ja nende puudust ka ei olnud. 

Varrak on selle 2010 uuesti välja andnud, samas tõlkes, aga ma ei oska öelda, kas seda on vahepeal toimetatud ka. Soovitan raamatukogus või -poes natuke lapata, sest minu väljaandes oli selliseid halbu valikuid võib-olla mitte igal leheküljel, aga see-eest teistel lehekülgedel tasakaalustamiseks jälle mitu. Kõige kindlam on muidugi lugeda originaalis. 

Gerald Durrell "Kolm piletit Adventure'isse"

Miskipärast soovisid Guyana kütid, et neile makstaks püütud boade ja anakondade eest pikkuse pealt, seega tuli alati madu välja võtta ja ära mõõta, hoolimata sellest, mis tujus ta parajasti juhtus olema. See anakonda juhtus olema äärmiselt halvas tujus. Aja jooksul sai mulle küll selgeks, et ainult väga harukordsel juhul võib leida mõne anakonda, kes ei oleks halvas tujus, kuid tol hetkel ei olnud ma veel nende sandist iseloomust teadlik. 

Lugemise väljakutse grupis on sel aastal minu suureks rõõmuks Gerald Durrelli punkt, kuid selle tasakaalustamiseks otsustati minu suureks meelehärmiks, et "Minu pere ja muud loomad" see ei peaks olema ("lugege midagi muud ka"). Tegelikult mul liiga palju vahet pole, millist Durrelli raamatut kätte võtta, sest need on kõik üks puhas kuld ja lust. Võib-olla ma oleksin isegi eelistanud kõike arvestades lugeda Bafuti fonni seiklusi ("Võeh, torre tants."), aga maakodus jäi riiulil silma "Kolm piletit Adventure'isse" ja miks siis mitte. 

Omavahel öeldes olen ma seda enne ka lugenud, aga ammu. Pärast "Taimetoitlast" tasakaalustas see mu maailma jälle ilusti ära. Durrell on kirjanik, kes võib vist telefoniraamatu ka naljakaks kirjutada. Nii lühikese vaheaja järel oli see juba teine raamat, mis pani mind rõdul lugedes naabrite rõõmuks korduvalt valjusti naerma, oli see siis hoko Cuthberti pärast, kes oli inimeste seltskonna ja kontakti järgi hull, sipelgakaru püüdmise seiklus kuskil pampa pärapõrgus või väike sipelgakaru kohaliku nimega Issand Olgu Kiidetud. 

Huumor on raamatus siiski lisandväärtus. Põhiline teema on ikkagi Lõuna-Ameerika fauna ja sellega kaasnevalt loomulikult ka floora. Kui me saame kord juba mööda sellest, et mõne inimese jaoks on selline loomade kogumine ja loomaaiad üldse moraalselt mõistmatu kontseptsioon (kuigi loomaaiad on ülipalju teinud ära ka liikide säilimise nimel) ning sellest, et tänapäeval avaldataks see raamat kindlasti toimetajapoolsete muudatustega kohalike nimetuses (mustanahalised ja põlisameeriklased on seal ikka veel nn vanade nimedega), siis on see üks tore ja õpetlik loodusraamat. Kuna must-valged joonistused ei anna edasi piisavalt head pilti, siis ma guugeldasin neid loomi ja linde lugemise kõrvale värvifotodena vaatamiseks ja mõistsin kindlasti paremini, mis neid isendeid seal nii eriliseks tegi. 

Ja hoopis eraldi teema on selles loos Bob, kes pole hoopiski isegi kaugelt mitte zooloog või algselt kuidagi selle ekspeditsiooniga seotud. Bob on kunstnik, kellega nad oma reisi alguses kohtuvad. Ta on tulnud kohalikke maalima, aga kuna ta ei saa soovitud küladesse liigse veerohkuse tõttu minna, ei viitsi ta ka niisama passida ja läheb lihtsalt grupiga kaasa. Ma ei tea, kas ta päris hästi ette kujutas, mis afääri ta ennast segada laskis, aga ta on minu meelest täiesti ideaalne täiendus kogu ekspeditsioonile. Tegelikult ei olegi nagu kogu reisi jooksul kuidagi aru saada, nagu ta poleks algusest peale selle grupi osa ja samal eesmärgil Guyanasse tulnud. Ta otsib ja püüab loomi samasuguse innu ja surmapõlgavusega kui kõik teised. 

Durrellil on oskus kirjutada loodusteaduslikud faktid kergesti mõistetavaks ja emotsioonid tuntavaks. Ma ei tea, kui populaarne ta praegu võiks nooremate seas olla, aga meie põlvkond on ikkagi Durrelliga üles kasvanud. 

Durrell jättis endast maha loomaaia ja loodusfondi (mille patroon on printsess Anne) ning tema järgi on nimetatud muuhulgas Durrelli öögeko ja üks Madagaskaril elav mangust. 

Han Kang "The Vegetarian"

Kui teil on mingil põhjusel jäänud mulje, et ma armastan valimatult kõiki raamatuid, mida ma loen, siis ei. Pigem on asi selles, et ma valin oma lugemismaterjali üsna suure hoolega ja nii kipubki juhtuma, et lugemisrõõmu on mu elus võrreldes pettumustega ohtralt ja blogis on väga valdav enamus kiitvaid arvamusi. Aga see konkreetne raamat ei haakinud üldse.

Samas võitis Han Kang eelmisel aastal Nobeli kirjanduspreemia. Ilmselt see inimese psühholoogia haprus ja sisemised traumad on teema, millest kirjutama peab. Mul oli pigem probleeme nende probleemide "pakendamisega" ehk sellega, kuidas Han Kang seda edasi andis. Ma olen lugenud küll ja veel raamatuid, mis lahkavad samu probleeme ja lasevad samamoodi lugejal tegelaste mõttemaailmaga kaasa jalutada, aga "Taimetoitlane" ei veennud mind ja ma ei suutnud põhimõtteliselt ühelgi hetkel tegelastega samastuda ehk lõpuni välja päriselt mõista. Võib-olla jäi minu jaoks alustuseks nõrgaks ka põhjendus, miks peategelane üldse taimetoitlaseks hakkas. Trigerdus muidugi oli, aga see pidi ka kuskilt alguse saama ja see oligi minu jaoks kõige suurem probleem, sest juurpõhjused jäid arusaamatuks kõigi kolme seotud loo tegelaste puhul. Midagi seal nagu oli, aga no kui jääb puudu, siis jääb puudu. 

Kuid mida vähem oli põhjendusi, seda enam oli ebameeldivaid, veriseid ja isegi pea tülgastavaid stseene. Ja teine osa, kuigi ehk kõige kunstilisem ja potentsiaalselt kaunim, läks minu jaoks (taas kord põhjendamatult) liigagi graafiliseks. Kõiki saadud auhindu silmas pidades oli see graafilisus ilmselt kunstiline võte ja teenis mingit eesmärki, aga no las ta siis teenis. Samuti saan ma aru, et Yeong-hye nägemus enda puuks muutumisest kandis endas psühholoogilist pinget ja ma ei tea, mida kõike veel, aga näiteks Charlotte Weize "Rosaarium" suutis inimese ja taime sümbioosi väga palju usutavamalt edasi anda. 

Kindlasti on "Taimetoitlasel" oma lugejaskond ja fännid. Absoluutselt kindlasti ei julge ma öelda, et see on halb raamat, sest nagu näha ka Goodreadsi keskmisest hindest, on see paljudele meeldinud ja auhindu on ta ka võitnud. Pole lihtsalt minu kirjanik ilmselt. 

Väikeseks vinjetiks siia lõppu ka minu 18-aastase (pean igaks juhuks lisama, et kakskeelse) tütre hämmeldus: "Mis mõttes on raamatu pealkiri "The Vegetarian", kui seal on literally chicken wing on the front cover??" :D