Charlotte Weize "Rosaarium"

Väike võlaõiendus, Varraku maikuu raamat (juuni jõudsin enne läbi). 

Ega Charlotte Weitze kohta liiga palju infot mulle arusaadavates keeltes saada polegi. Niipalju siiski leida oli, et ta sai 1996. aastal oma esikraamatuga Taani nn "uustulnuka" kirjanduspreemia, et tal on folkloristikakraad, et ta kirjutised balansseerivad sotsiaalse realismi ja fantastika või maagilise realismi piirimail ja et teda võrreldakse Blixeni, Kafka ja Murakamiga. Blixeni raamat ootab mul siiani riiulis viisakalt oma järge, aga ma saan täitsa aru, kust see Kafka ja Murakami võrdlus tuleb. Samuti saan ma aru sellest, kuidas ühe inimese raamatutes võib olla esindatud nii sotsiaalne realism kui maagiline realism, sest "Rosaarium" täpselt seda nagu just oligi. 

Lugedes meenus mulle üks päriseluline väike lugu eelkooliealisest lapsest, kelle ema leidis õhtul akna peal kuud vaatamas, nägu pisaratest üleni märg. Kui ema küsis, mis mure lapsel on, sai ta vastuseks: "I don't know how to think about the moon." "Rosaarium" ei ole küll mingi pisarakiskuja raamat, aga sellise "I don't know how to think about it" tunde lõi see küll. Mul on nii Kafkat kui Murakamit lugedes olnud tunne, et see nn raamatu-reaalsus läheb nii tummiselt raskeks ja hakkab kuidagi mööda teadvust aeglaselt ja tihkelt voolama ja loob sinna mingi hoopis uue raja, nagu laavajõgi, mis lihtsalt läheb omatahtsi. Maailma, mida loob maagiline realism, ei ole meie elu-reaalsuses kunagi eksisteerinud, aga kõik need kirjanikud on lausa meisterlikult selle suutnud edasi anda nii elavalt, et kuskil vaimusilmas lood sa selle paiga ikkagi endale ära ka ja otsustad, et noh, mis siis ikka – kui Murakami maailmas võib taevast makrelle sadada, siis võib vabalt Weitze omas inimene võrseid ka ajada. Mis seal siis nii imelikku on. 

Raamat koosneb kolmest osast ja kuigi juba lugedes oli päris selge, et kolmas osa on teise osa järg, siis alles raamatu lõpus jõudis mulle kohale, et tegelikult oli teine osa ka esimese osa järg, nii et põhimõtteliselt on "Rosaarium" perekonnakroonika. Tegevuspaik pendeldab Poola ürgmetsast Taani ja sealt ka lõpuks Ameerikasse välja. Weitze valutab ilmselgelt südant looduse ja jätkusuutlikkuse pärast – sotsiaalne realism – ja vaatleb inimese ja looduse suhteid, eriti seda, kui lähedale võib inimene loodusele jõuda ja kas ka loodusega täiesti üheks saada, nii et ta ressursse enam ei raiska ja võib toimida põhimõtteliselt nullenergiamajana – see ots läks küll pauguga tavarealismi õhupallist välja ja maandus maagilise realismi pehmel padjal. Aga tegi seda väga maaliliselt ja ilusasti ja mingi lootuse ta tulevikuks ju andis ka, iseasi kas selline tulevik kõiki ka rahuldaks. 

Nagu juba tavaks saanud, on see "Moodsa aja" sari end minu jaoks jälle tõestanud. Ma võiks vist ka iga kuu pimesi selle sarja raamatu tellida ja mitte kahetseda. Oma osa selles on alati olnud ka tõlkel (seekord tõlkja Eva Velsker). Mul on tõesti hea meel, et üheksakümnendad on läbi ja päris igaüht, kes natuke inglise keelt oskab, niisama "proovima" ei lasta, sest hea tõlge on kindlasti raamatule lisaväärtus.