kolmapäev, 24. märts 2021

Elke Linda Buchholz "Leonardo da Vinci"

Ükskord tuli keegi kuskil selle peale, et ilmas on selliseid täiskasvanud inimesi, kes ühel hetkel oma elus mingil seletamatul – või siis ka seletataval – põhjusel leiavad, et kuigi neid koolis kunstiajalugu üldse ei huvitanud (ja joonistada oskab ka ainult muumitrolle), siis nüüd võiks ennast põhiasjadega kurssi viia. Ja nendele inimestele oleks vaja kiiret ja efektiivset lühikursust (ei, crash course on ikka väga palju ilmekam väljend). Nii sündis sari "Väike kunstiraamat" – sellistele minusugustele. 


Mul on neid riiulis veel, aga hakkasin nii-öelda algusest tulema. 


"Mona Lisast" ma isegi ei hakka rääkima (kuigi kui keegi tahab teada, miks Lisal on pildi peal juuksed lahti, kuigi abielunaisena peaks need kinni olema, siis ma võin teile seda rääkida, sest mind on "kasvatanud parimad"). Aga vaatasin neid maale ja mõtlesin, et pekki, mõni ikka oskab. :) 15. sajand tundub aastal 2021 eriti eelajalooline, aga vähemalt oli tol ajal Leonardo-sugusel kerge silma paista, nagu tol ajal ilmselt vähegi innovaatiliste inimestega olla võis. 


Ma võiksin ju rääkida sfumaatost, varjutamisest ja piirjoonte hägustamisest, mis Leonardo maalid nii üdini loomulikuks teevad. Võiksin rääkida ka sellest, kuidas just tema hakkas portreed ja tausta tervikuks sulatama. Või sellest, kuidas ta nuputas välja värvitooni heledusega mõjutatava perspektiivi, et maal oleks selline, nagu inimsilm loodust tegelikult näeb. Või siis sellest, kuidas jällegi just tema inimesed maalidel "liikuma" panna suutis, aga seda räägib teile ilmselt iga teine kunstiõpetaja. Samamoodi nagu iga teine kunstiõpetaja võiks pillata välismaakeelseid fraase nagu uomo universale, sest kui Leonardo polnud tõeline "universaal", kes siis veel. 


Seda, et Leonardo tundis huvi anatoomia ja tehnika vastu, teavad ilmselt kõik. Vähesemad teavad, et just tema nuputas välja esimese auto prototüübi (mina teadsin tänu inglise keele õpikule :D) ja joonistas põhimõtteliselt valmis helikopteri. Anatoomiast rääkides on kõik näinud Vitruviuse meest, aga ilmselt on vähem neid, kes on teadlikud, et Leonardo joonistas ka emaüsas olevat loodet. Ei, ta ei lõikunud rasedaid lahti, aga tiine lehma küll. Ja nuputas selle põhjal välja, kuidas inimese loode emaihus välja näha võiks. 


Viimased poolteist aastat olen ma olnud kõrvuni sees Pariisist rääkiva raamatu projektis. Muuhulgas on seal juttu Marly hobustest ja nendest võite lähemalt lugeda juba aprillis, kui raamat ilmub. Aga minu jaoks oli huvitav see, et kui Marly hobuste meisterlikkusest räägib näiteks fakt, et nad on tagajalgadel püsti (mida on matemaatiliselt väga raske skulpteerida), siis Leonardo üritas Sforzade ratsamonumendi jaoks hobust just nimelt tagajalgadele panna, aga tema sellega siiski veel hakkama ei saanud. Ta pidi oma ideest loobuma ja jooksma see hobune olekski jäänud, kui Leonardo oleks selle projekti lõpetanud. 


Leonardo armastas väga loodust. Ta tundis paljusid taimi ja loomi, vaatles neid äärmiselt tähelepanelikult ja joonistas neist lõputuid eskiise. Oma südameheaduses ostis ta linnumüüjatelt linde ja lasi neid siis lihtsalt vabaks. Ja hakkas taimetoitlaseks. 


On muidugi selliseid inimesi, kellel on kümme raamatut korraga pooleli ja see on täitsa okei. Mina olen jälle selline inimene, kes enamasti ei suuda isegi uut raamatut alustada, enne kui eelmine on lõpetatud. Sest korralik inimene teeb asjad korralikult lõpuni ja siis võtab järgmise käsile. Ja just sellepärast oleks Leonardo mind ikka täiesti hulluks ajanud, sest nii palju lõpetamata maale, skulptuure ja arhitektuuriprojekte pole maailmas vist küll mitte keegi teine toota suutnud. ;) 


Ja ei, ma ei räägi ühestki tema kuulsast maalist. Nendest räägitakse nagunii. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...