Varraku jaanuariraamat.
"Elizabeth Finchi" esimene lehekülg haarab hoobilt ülikooli õppejõu Elizabeth Finchi monoloogiga värsketele tudengitele, kus ta lõhub nii traditsioonilise loenguvormi kui ka tavapärased mõttemallid, näiteks annab ta lugemisnimekirja "mis on täiesti valikuline; teie hinne ei lange, kui te seda eirate, ja järjekindel õppimine ei pruugi hinnet tõsta". Seevastu rõhutab ta dialoogi olulisust ja väidab, et just koostöö käigus õpivad inimesed kõige rohkem, sest ta ootab ka üliõpilastelt põhjalikkust. Ühesõnaga, intrigeerib kohe. Mõtlesin, et ohoo, üks äge pedagoogikateemaline raamat.
No eks ta oli ka, aga mitte selline, nagu esimene lehekülg lubas.
Elizabeth Finchi loo toob meieni Neil, tema üliõpilane, kelle jaoks on nii õppejõud ise (kes enda kohta pea mitte midagi teada ega ära ei anna) kui ka tema õpetused paeluvad – võib-olla just selle pärast, kui vähe infot Finch nii enda kui ka oma suhtumise asjus välja annab. On see siis Neili või Barnesi valik, Finchi kirjeldatakse põhiliselt selle kaudu, mida kõike ta EI ole, mitte selle kaudu, mis ta kõik on. Kui Finch pärast surma oma märkmed ja raamatukogu Neilile pärandab, võiks arvata, et nüüd ometi avaneb Finch meie kõigi ees. Aga võta näpust! Märkmetes on küll mõned väga sõnaahtrad märkused ja tähelepanekud, aga need ei ütle tegelikult tema enda kohta mitte midagi.
Neil avastab, et tema armastatuim õppejõud on tegelenud Julianus Apostata eluloo ja sellega seotud ajalooperioodi ja varakristliku ajastu uurimisega. Ta ei ole oma uurimistööd organiseerinud ja kindlasti ei ole ta seda avaldatava materjalina kokku kirjutanud. Ei teagi täpselt, mis põhjusel Barnes otsustab, et raamatu keskmine osa peaks nüüd koosnema sellest avaldamata uurimustööst, mille Neil ilmselt tribuudina oma lemmikõppejõule valmis kirjutab. Olgu Barnes nii hea kirjanik kui ta ka on, mind see vahepealne osa igatahes köita ei suutnud – ilmselgelt ei olnud see minu jaoks kuigi paeluv teema, aga ega seda elulugu eriti huvitavaks ka kirjutatud pole, nii et ma pean kahjuks nõustuma Washington Posti avaldusega: "But what nobody needs to know is the 48-page student essay about Julian that sits at the center of "Elizabeth Finch" like a lump of undigested potato in the throat."
Üldse on WP arvamusel, et arvestades Julian Barnesi varasemaid teoseid ja seda, et ta on üks parimaid inglise kirjanikke, on "Elizabeth Finch" hämmastavalt vähe köitev, minnes isegi nii kaugele, et soovitab romaani "vahele jätta". Esimese ja kolmanda osa suhtes ma päriselt siiski ei nõustu, sest Barnes kirjutab minu arvates täiesti teadlikult ja minu jaoks ka kirjanduslikust seisukohast põhjendatult Elizabeth Finchi täiesti tabamatuks kujuks, uuri sa teda kuipalju tahes. Kui aga lugeda traditsioonilise ootusega, et raamatu tegevus või tegelaste areng lõpuks mingisse konkreetsesse punkti või lahenduseni jõuaks, siis seda kohe kindlasti ei tule.
Kindlasti ei soovita ma "Elizabeth Finchi" lugeda neil, kes filosoofilisi mõtiskelusid ei armasta, sest nagu vist juba minu jutust välja tuli, on see üks pikk kolmeosaline essee teemajärgnevusega A-B-A (esimene ja viimane osa Elizabethist endast ja vahepealne Julianus Apostata elust).
Tõlkija Liisi Rünklat tahan ma ikkagi väga kiita. Ilmselt oli see väga nõudlik töö ja sellega on suurepäraselt toime tuldud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar