Kolleegiväljakutse raamat #7.
Ajuloputuseks üks kerge krimka ka.
Sellega muidugi juhtus nüüd see asi, et kuna nii soovitaja kui raamatukaanel olevad lööklaused kõik ütlesid kui ühest suust, et sellised pöörded kuni lõpuni välja ja pole võimalik ära arvata, kes on süüdi, siis mina pidulikult teadsin umbes leheküljel 30, kes mõrvar on. 😂 Ikka ju hakkad kahtlustama pärast sellist haipimist kõige ebaloogilisemat tegelast – et voilà!
Tegelikult ei olnud mõrvar ise nii väga ebaloogiline, pigem see, kuidas lugejat lahenduseni juhatati, tundus üsna konstrueeritud. No à la "ma kirjutan nüüd nii, et on kirjutatud"... Ma ei taha tegelikult üldse öelda, et see halb raamat oli, ma lihtsalt oleksin soovinud, et ma poleks kohe õiget inimest kahtlustama hakanud.
Omad plusspunktid saab autor muidugi selle eest, et ta suutis raamatu lõpetada nii, et ma selle peale närvi läksin. Krimiraamatute puhul jõuab asi ikka lõpuks mingisse rahuldustpakkuvasse finaali, aga siin olid lood pigem vastupidi. Ehk siis – pahalane polnud ootamatu, aga lõpp siiski oli. Ja see on hea!
Pean siiski ütlema, et kirjanikuna on autoril arenemist küll. Sest kui ma väljendid nagu "see saab olema täiuslik" või "kas pole" liiga paljude lausete lõpus, või kui keegi "tavatseb" midagi teha, saan kirjutada tõlkekonarusteks, siis kõike mitte. Kui ikka raamat enam-vähem algab lausega, kus miski "visiseb peas ärevalt nagu šerbett", siis see pole kindlasti tõlkija süü. Mina pole oma elus ühtki kiskjalike kalduvustega visisevat šerbetti näinud, aga võib-olla pole ma lihtsalt õige šerbetiga kohtunud.
Mis ma siis oskan öelda. Kirjanik on üsna noor, nii et tal on aega kätt harjutada ja õppida, kuidas lugu siledamaks kammida ja karaktereid sügavamaks arendada ning mõista, et toit ei ole loomuldasa kuri. Potentsiaali on küll ja veel. Lugu on ikkagi nii huvitav, et ikka tahtsin järjest lugeda ja vaadata, kuhu see asi välja kerib. Ja meenutagem, et lõpp oli siiski üllatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar