laupäev, 15. jaanuar 2022

A. G. Barnett "Invitation to Murder"

Lugesin raamatu läbi ja alles siis avastasin üllatusega, et autor on mees. Kuidagi naiselik raamat tundus, kuigi ega mul tegelikult midagi selle tõestamiseks välja ka pakkuda pole. :D Tundub olema selline popp ja noortepärane kirjanik, kes hea meelega oma lugejatega kuskil sotsiaalmeedias suhtleb, aga on ise tunnistanud, et kuigi tema raamatute sündmustik on asetatud tänapäeva, siis on neis siiski teatud "vana" hõngu. Näiteks "Invitation to Murder" sündmuspaik on vana Inglise maamõis. 


Tegemist on toreda ja lihtsa krimilooga. Ülearu tiirutamist pole, ei ole ka psühooloogiliste painete, keeruliste isiklike suhete või alkoholiprobleemiga, kuid samas pea imevõimetega uurijat. On täiesti normaalne ja eluterve politseinik.


Peategelane Mary Blake on aastaid mänginud politseiseriaalis uurijat. Nüüd on ta aga noorema mudeli vastu välja vahetatud ja Mary jaoks on tulevik tume, kuna tema eas on juba raske uut hittrolli saada. Appi tõttavad sõbranna ja vend, kes Blake'ide vanas maamõisas õe tuju tõstmiseks mõrvamüsteeriumi korraldavad. Ootamatult ilmub sinna aga kohale ka seesinane noorem mudel, kes kohe esimesel ööl ka maha lüüakse - surnukeha leitakse keset tuba, kuskile vastu ta ennast löönud ei ole, aga surnud ta on ja uks seestpoolt lukus. 


Kuna Mary on aastaid "uurija" olnud, siis loomulikult hakkavad tal peas kõik mutrid tööle, et olukorda lahendada - hoolimata sellest, et politseinikud juba kohal on. Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et peaaegu mitte keegi peale Mary, tema venna ja sõbranna üksteist eriti ei salli. 


Mõnus kerge lugemine oli, piisavalt toredasti üles ehitatud ja täitsa huvitavaks läks. Päris politseiuurija oli ka normaalne, isegi kuulas Maryt ja ei pidanud ennast paremaks, kuigi vahepeal ikka tuletas viisakalt meelde, kes õige politseinik on. Ma ei ütle, et lõpplahendus väga maailma muutvalt põrutav oleks olnud, aga tegelikult on mul ikkagi tekkinud tahtmine lugeda ka selle sarja järgmisi osi. 


Vahelduseks ja aju puhkamiseks mõnus ja peaaegu isegi õdus Inglise mõrvake. 

:) 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...