Ma ei ole lugenud ühtki "Troonide mängu" raamatut ega vaadanud ühtki samanimelise sarja seeriat. Mulle on juba reklaamidest siiani piisanud ja pärast raamatu viimast peatükki oli selge, et ega ma ei alusta nüüd ka.
Aga ausalt öeldes oli "Troonide mäng" kui selline täiesti teisejärguline raamatu seisukohast nii või teisiti. See on üks lahedamaid teadusraamatuid, mida ma viimasel ajal - võib-olla ka üleüldse - lugenud olen. Nimelt on Thompson võtnud ette ülesande üritada teaduslikult selgitada igasugu nähtusi, mis seriaalis ja raamatutes ette tulevad - ülipikad ja ennustamatu lõpuga aastaajad, ilmatu suur jääst müür, külmas kliimas ellu jäämine, igasugu maagilised olendid (lohed sealhulgas), Valüüria teras, turmatuli, inbriiding-geneetika, laevad ja lõppakordina igasugused võimalikud surmad.
See oli üks ütlemata vahva raamat. Kes siiani on veel arvamusel, et teadus on üks igav jura, mis puudutab ainult mingeid halle habemikke, siis vot see raamat on selle vastu üks hea urvaplaaster küll. Kui ma peaksin raamatut kuidagi ühe sõnaga iseloomustama, siis see sõna oleks "mänguline" - autor võtab mingi täiesti võimatuna näiva nähtuse nagu vampiirid ja zombid ja näitab, et tegelikult on meie ümber looduses selliseid organisme küll, kes elavad teiste organismide kulul täiesti loomuvastaselt - vaata juurde lisatud fotot raamatuleheküljest. Ja see oli vaid üks näide.
Sama toredad ja vahvad olid arutelud selle üle, kas turmatuli võiks olla napalm ja kuidas sel juhul see roheline sai olla - ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Teadust on seal kaugelt rohkem kui "Troonide mängu", sest kõigepealt tuleb ju ära selgitada, kuidas päriselus tegelikult asjad on. See selge, mõtleb Thompson juba samm edasi selle üle, mis tingimustel oleks Westerosis võinud see asi toimuda. No kasvõi näiteks selgitab ta pikalt, kuidas linnud lennata saavad ja millised imetajad ja miks lennata saavad ja kui palju sõltub keharaskusest ja kui palju muust. Ja mis tingimustel saaks lennata elevandisuurused lohed - selgub, et täitmata on vaid üks pisike tingimus ja küsimus polegi tegelikult üldse nende kaalus.
Nagu autor ise ka ütleb, siis ilmselt ongi Westerosi maailma võlu eelkõige selles, et need on nii natuke päriselu teadusega nihkes. Kui oleks rohkem, oleks tegemist puhta luuluga ja inimesi see nii väga ei köidaks. Aga see "peaaegu võimalik" on selline närvikõdi moodi asi - ja mõnes mõttes sellised närvikõdid on tegelikult ju ka inimkonna teadus- ja tehnikasaavutusteni viinud. Me lendame lennukitega praegu sellepärast, et keegi kunagi küsis endalt tollal täiesti absurdse küsimuse: "Aga mis oleks, kui...?" Mitte et ma arvaks, et zombid kunagi kuskilt ilmuksid, aga poleks üldse välistatav, et kunagi nuputab keegi välja, kuidas teha Valüüria terast.
Lühidalt kokku võttes pole ma ise mingi suurem asi teadlane ja "Troonide mängu" pole ma ka näinud, aga küll oli vahva ja huvitav raamat! Aeg-ajalt on väga tervistav ilukirjanduse ja õpilaste kirjandite vahele lugeda ikka mingi järjekordne pärl Argo kirjastuse populaarteadust, mis on tõesti nii lihtne selgitus kui üleüldse võimalik ja samas ka nii köitev, et ega enne rahu ei saa, kui raamat läbi.
Tahaksin küll südamele panna, et nõrganärvilisemad võiksid tõesti viimase peatüki lugemata jätta. See küll selgitab erinevaid suremisviise suhteliselt lakooniliselt ja teaduslikult (mis inimesega juhtub, kui...), aga siiski. Piirduge jää ja turmatulega. :)
Kiitus tõlkijale, kelleks on Vahur Lokk. Ja suur-suur aitäh Triin Olvetile ja kirjastus Argole nii toreda kingituse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar