Olin "Rebeccat" juba ennegi lugenud ja esimesel korralgi jättis see mulle kustumatu jälje. Nüüd käskisin vaestel gümnasistidel seda lugeda ja tegin ise ka uuesti tiiru peale, et saaks õpilastega seda arutada.
Esimesel korral lugedes oli muidugi primaarne süžee. Ja seda seal juba jagub. Üks pööre ajab teist taga ja kuni lõpuni välja kogu aeg toimub midagi. Seal nagu õiget rahunemist lõpus ei olegi, sest lõpp on ju tegelikult raamatu kaks esimest peatükki. Ehk siis juba ülesehituski on ebatraditsiooniline. Romantikat on ka, sest lugu hakkab hargnema sellest, kuidas täiesti rahavaba orb kohtub rikka ja ilusa Maximiga, kes on temast poole vanem. Maxim viib oma uue kaasa koju, Manderley mõisa (mis on tegelane omaette), kus uus proua ei suuda kuidagi hakkama saada eelmise naise Rebecca varjuga kõigel, mis seal on ja mis seal juhtub. Muuseas pidi käima arutelu selle üle, kas see on ghost story või ei ole. Kindlasti mitte traditsioonilises mõttes, aga samas ülekantud tähenduses kindlasti on...
Ilmselt on just eelkõige süžee see põhjus, miks õpilased mulle järjest kirjutavad ja ütlevad repliike stiilis "see on esimene raamat, mis mul koolis on kästud lugeda ja mis mulle ka meeldib" või "kõige parem ülesanne, mis meile koduõppe ajal antud on". Seda tänapäeva nutimaailma viljastavates tingimustes, kus me pidevalt vingume, et lastele ei meeldi lugeda. Pealegi on see ju ka sada aastat vana raamat, aga näe. Klassika pole asjata klassika.
Mina ise märkasin teisel lugemisel just kõike seda, mis taustal on. Esile kerkisid mitmed sümbolistlikud võtted, eriti seoses tule ja ilmaga. Ja veel näiteks - jutustaja nime ei mainita kordagi, samas on raamatu pealkiri "Rebecca". Eks ole.
Tekkisid mingid seosed ja arusaamad, mida esimesel korral ei täheldanud. Oli see majapidajanna Danvers nii õudne kui ta ka oli, siis natuke juba isegi hakkasin teda mõistma, sest ta oli ju tegelikult lojaalsuse kehastus. Ning Maxim, kes on ilmselt kõigi naissoost gümnasistide lemmiktegelane, sest romantika ja mida värki, oli ühest küljest vaadates vanglat väärt, mitte happy end'i.
Kindlasti on "Rebecca" jätkuvalt üks paremaid raamatuid, mida ma lugenud olen.
"Jamaica võõrastemaja" ostsin ma just tänu sellele, et olin "Rebeccaga" taas ühele poole saanud ja oli värskelt meeles, kui hästi du Maurier kirjutab. Ja teiseks on tal lihtsalt imehea kaanekujundus.
No vot. Ei tasu asju mõttes üles haipida. Du Maurier kirjutas selle paar aastat enne "Rebeccat" ja võib-olla ta ei olnud sel ajal veel kirjanikuna nii valmis. "Jamaica võõrastemaja" on hea raamat, ärge saage minust valesti aru. See on samamoodi huvitav ja pöördeid jagub sealgi lõpuni välja. Igav ei hakka kindlasti. Küll aga puudub seal see sümbolistlik mitmekihilisus. Ridade vahelt polegi nagu eriti suurt midagi paistmas, nii et kindlasti on see hõredam raamat.
Sisust niipalju, et noor Mary Yellan, kelle ema sureb, läheb elama oma tädi juurde, kelle mees peab Jamaica võõrastemaja, millest kogukond hoiab eemale nagu tulest. Sest öös on asju ja Mary tädimees ei ole ei kõige meeldivam ega kindlasti mitte kõige seadusekuulekam inimene maailmas. Aga Mary on hakkaja ja ei löö põnnama. See on oma ajastu kohta üsna feministlik raamat, seda peab ütlema küll.
Lühidalt, "Rebecca" 5/5 ja "Jamaica võõrastemaja" 3.5/5.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar