Proua Obama oli ka raamatus täpselt sama sümpaatne. Eks me ju tuleme kõik oma lapsepõlvest ja temal küll vedas tohutult. Ema kodune, perele pühendunud, isa käis tööl. Kuigi selge on see, et raha nendel palju polnud, siis ometigi suutsid nad elada nii, et a) kunagi ei kurdetud, b) lastele võimaldati väga hea haridus (mis tähendab, et vanemad ise ei saanud endale ilmselt mitte kui midagi lubada) ja c) neist kasvatati inimesed, kes haaravad võimalustest kinni, mitte ei otsi vabandusi ega hädalda, kui halbadesse oludesse nad sündinud on. Kogu jutust oli selge, et lastest kasvatati iseseisvad ja elujaatavad inimesed, kelle eest küll midagi ära ei tehtud, aga vajadusel seisti nende eest vaata et kõigi vahenditega (Michelle'i ema koolikülastuse tulemusena võeti tüdruk oma tööd mitte tegeva õpeaja klassist ära ja pandi sinna, kus ka tegelikult õpiti).
No ja siis tuli Barack. Alguses lihtsalt praktikandina firmasse, kus Michelle töötas, ja ta ei meeldinud naisele üldse. Nad olid täiesti erinevatest perekondadest, põhimõtteliselt ka erineva maailmapildiga, aga ma olen endagi puhul näinud, et täiesti võimatuna näiv algus võib muutuda võimaluseks, kui vaid mees on järjepidev. Ja seda ta oli.
Eks me kõik teame, mis edasi sai ja kuhu see välja jõudis. Valges Majas on elu täiesti sürr, lapsed käisid koolis turvameestega ja nii edasi. Kuidagi läks neil siiski korda nii palju kui võimalik ka mingit normaalsust säilitada. Mulle meeldis väga seik jäätisega - tüdrukud tahtsid sõbrannadega spontaanselt jäätist ostma minna, aga selline asi tekitas turvameeskonnas tohutu segaduse ja igasugu lubade saamisega läks nii palju aega, et jäätiseostmisest tekkis võimatu missioon. Seejärel võttis Michelle turvameeskonnal kõrvad kõvasti pihku ja teatas neile, et kui nad peavad vajalikuks lapsi igal hetkel turvata, siis peavad nad ka suutma liikuda nagu lapsed. Tuli kohe meelde, kuidas ta ema koolis juhtkonda tuustimas käis.
Kui Ameerika Ühendriikide president võtab nõuks oma naise New Yorki kohtingule viia, siis kaasatakse sellesse kogu turvameeskond, ta lennutatakse restorani helikopteriga, liiklus restorani ümbruses pannakse seisma, inimesed nurisevad ja presidendi abikaasa võtab vastu otsuse, et ei mingeid kohtinguid enam, kui see pool linna nende pärast seisma paneb. Tõesti, pole just selline elu, mida ise elada tahaks.
Mis ma oskan öelda. Michelle Obama meeldib mulle inimesena jätkuvalt. Hoolimata kogu sellest kammaijaast, milles ta vahepeal elama pidi, jäi ta eelkõige väga normaalseks inimeseks, emaks ja abikaasaks. Ega ta muidu nii populaarne poleks ka, ma ei tea küll ühtki esimest leedit, kes oleks rahva seas nii armastatud. Tema missioonid olid laste ülekaalulisuse vähendamine, propageerides tervislikke eluviise Valge Maja aiaga, kus ta koolilastega koos istutas, rohis ja koristas, ning füüsilise liikumise kampaaniaga, kus ta samamoodi ise eeskuju andis (Ellen DeGeneresiga kätekõverdustevõistlust pidades näiteks).
Ja sellepärast ma olengi eriti kuri selle peale, kui kehva kvaliteediga oli eestikeelne tekst, kusjuures toimetatud tekst. Kui anda välja selline ülemaailmne hitt, mis on hitt ka hea põhjusega, siis võiks tõesti teha pingutusi, et raamat oleks ka kvaliteetselt tõlgitud-toimetatud. Inglise keele lauseehitus säras kui päike ja mis ma saan teha, see lihtsalt häirib. Seepärast ma soovitan seda raamatut küll, aga originaalkeeles, kui keeleoskus vähegi lubab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar