neljapäev, 14. veebruar 2019

Stephenie Meyer "Keemik"

Jaa, seesama Stephenie Meyer, kes Videviku-saaga kirjutas. Aga "Keemikut" on väga kiidetud ja proovisin siis ka.

Peab tõdema, et kirjutada Meyer muidugi oskab, nii et - oma isa sõnu kasutades - "hoiab juures" hoolimata sellest, et raamat on võrdlemisi tubli tükk. Algusepoole korraks mõtlesin, et kui see nii nüüd edasi läheb, siis ma ei hakka lõpuni lugema, mu närvikava ei pea vastu, aga see ehmatus läks üle.

Sisu lühidalt selles, et endine LKA (või on see nüüd originaallühendiga CIA eesti keeles?) eriteenistuja, pisikest kasvu arstiväljaõppega naine, on endiste ülemuste silmis teatud põhjustel ebasoosingusse sattunud ja peab nüüd iga hinna eest neil silma eest ära hoidma. Aga LKA ajab teda taga ja üritab teda välja suitsutada, kuidas vähegi jõuavad. Selleks võetakse appi ka alatuid võtteid, mis viivad raamatu põhitegevuseni - teda saadetakse ära koristama FBI endine agent (keda need enam ei taha), et nad omavahel asjad ära klaariks ja siis poleks kumbki neist enam kellelgi jalus. Vastased aga teevad hoopis omapärase lükke ja koopereeruvad, ja siis tegelikult lugu alles algab.

Ütleme nii, et päris minu rida polnud see süžeeliin lõpuni välja, aga Meyeril on üks suurepärane and - huumorisoon. Kuigi tegevus on ise väga pingeline ja kõigi elud ripuvad juuksekarva otsas, siis lahutab Meyer seda pinget just mingite pisirepliikidega, mille peale ma korduvalt valjuhäälselt naerma purskasin. Ja nagu öeldud, kirjutab ta ju ladusalt - tegevusliinid ei pane kordagi pidurit.

Selline korralik raamat, hea meelelahutus, üsna tugevad karakterid ja süžee, aga midagi enamat kui meelelahutus ta muidugi pole. Pole ka mõeldud olema. Tugev 3/5 ja lugemist ei kahjatse.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...