Esimene kolmandik raamatust olin ma natuke häiritud sellest, et kogu tegevusel ja peategelastel ka oli tohutu paine peal. Muutusin ka ise lugedes pisut närviliseks, kuna kogu aeg oli kõigil nii palju jamasid. Minu jaoks oli tegelikult raamatu lõpuni kogu seda jama natuke üle võlli, sest kas ikka tõesti peab kõik maailma piinad ühte perekonda koondama? Sest absoluutselt kõik, mis ühtede inimestega saab valesti minna ja mida kõike nendega juhtuda saab, see läks ka. Lapsepõlvetraumad, narkootikumid, alkoholist rääkimata, koduvägivald, abielude purunemine, kaksikute lahutamine, psühhosomaatilised alter ego, agorafoobia, you name it. Midagi jäi kindlasti nimeatamata. Aa, jaa, intsest ja selle tagajärjed.
Ühesõnaga, mis liig, see liig.
Tegevusliinid läksid kusagilt poole raamatu pealt natuke huvitavamaks ja lõpp oli üsna pööraste kurvidega, isegi oli natuke huvitav. Samas oli ka raamatu lõpuga sama, et kõiki neid pöördeid oli natuke liiast. No teate küll, terve raamat oli tunne, nagu sunnitaks morsi asemel siirupit jooma. Raamat nagu Ameerika mäed - tohutu tempo, nautida saab ainult adrenaliini, aga mitte midagi muud, ja sõidu lõpus saad tasuks kerge iivelduse.
Samas ma tean, et see raamat on paljudele väga huvitav tundunud ja ega nüüd tegevuse puudumise üle kurta tõesti ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar