kolmapäev, 23. jaanuar 2019
Art Spiegelmann "Maus"
Juudi pogrommidest ja nende kannatustest on ilmas üksjagu raamatuid ja filme, osad dokumentaalsemad, osad kirjanduslikumad. Võiks ju mõelda, et mis seal ikka enam, millega siin üllatada annab. Aga seda just nimelt "Maus" teeb.
Art Spiegelmann on juudi soost Ameerika karikaturist, kes võttis kätte ja kirjutas oma isa Wladeki loo üles graafilise romaani vormis. Laps ütles, et oi, emme, koomiksit loed? Mina ohkasin mõttes kergelt - oh laps, laps, see on NII palju enam kui koomiks!
Kui raamatus jookseb muidugi peamiselt Wladeki, tema naise ja lapse sõjaaegne kolelugu, siis paralleelselt on seal ka Arti ja Wladeki omavaheline suhtlus, millest koorub välja, et koonduslaager ja tagakiusamine on jätnud oma valusa jälje kogu eluks. Näiteks on Wladek nii kitsi, et tema uus naine ei suuda seda kuidagi välja kannatada. Ja ka toitu ei suuda Wladek kunagi ära visata. Ja Wladeki naine, kes samuti koonduslaagrid üle elas, tegi kuuekümnendate lõpupoole enesetapu, nii et ei saaks öelda, et kõige selle tulemusena Arti suhe oma isaga ülemäära roosiline oleks.
Vahel võib juhtuda, et kõige ajuvabamana tunduv idee lajatab absoluutselt kümnesse. Nimelt on juute raamatus kujutatud hiirtena, saksa natse kassidena (kui sümboolne!), poolakaid sigade ning prantslasi konnadena (kuidas siis muidu!). Kui juudid mööda tänavaid jalutavad, kannavad nad sageli seamaski ning pildil, kus Wladek Artile räägib, et tema naine Andzia oli rohkem juudi nägu kui ta ise, on naise saba silmapaistvalt pikk, Wladeki oma ei paista üldse välja.
Loomatasand võimendab veelgi kogu natsisüsteemi loomalikkust, hiired elavad pidevas hirmus ning neid peetakse tüütuteks kahjuriteks jne. Ja ühtäkki avastad, et see kõik mõjub. Oi, kuidas mõjub!
Siinkohal eraldi kiidusõnad "Mausi" tõlkijale Tiina Arole, keda mul on suur au oma sõbraks pidada. :) Väga hea töö!
Ma tõesti usun, et kui teil on ka tunne, nagu oleksite te lugenud juba piisavalt selleteemalisi raamatuid ja vaadanud selleteemalisi filme, siis kindlasti võtke "Maus" ette. Goodreadsis sai see raamat minu selle aasta esimese 5/5.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Leonardo Padura "Havanna tuuled"
Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar