Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem Doris Lessingit lugenud. Mul on vist üldse nobelistidega kehvasti, aga pärast auhinnaraamatut pole ma üldse kindel, kas see on mingi eriliselt suur kaotus, kuigi Ishiguro ja Lessing on mõlemad olnud väga veenvad lugemiskogemused.
Keskealine üksi elav naine, kes töötab naisteajakirjas ja kelle välimus on alati viimseni viimistletud, sõbruneb täiesti ootamatult vana naisega, eluheidikuga, kelle kodu ja isiklikku hügieeni iseloomustab kõige paremini sõna "minnalaskmine". Ühelt poolt on meil peen daam, kelle iga juuksekarv on paigas ja kes igapidi enda eest hoolitseb, ning teisalt Maudie, haisev, räpane ja vihane sodihunnikute vahel elav naine - see rabab Jannat (õige nimega Jane'i) ennastki. Kuid ta tuleb ikka ja jälle tagasi, kraamib ja küürib, peseb ning käib poes. Nende suhe ei ole lihtne. Sellegipoolest ajab see aina tugevamaid juuri.
Ilmselt on vähemalt algselt tegemist Janna süütundega, mis on tingitud sellest, et ta oma ema ja vanaema minevikus hooletusse jättis ja keskendus nende abistamise asemel endale ja oma karjäärile. Kuid mida edasi, seda enam käib Janna Maudi juures tema enda pärast. Ta õpib mõistma vanu inimesi, nende häbi oma olukorra pärast, nende vajadust säilitada mingigi eneseväärikus isegi siis, kui sellest on järel vaid riismed. Ja koos Jannaga hakkab vanainimesi mõistma ka lugeja. Mõistma nende valu, mõistma seda, kuidas on võimalik end nii käest ära lasta, mõistma nende kõikevõitvat soovi hoida kinni oma kodust, ükskõik millises seisus see ka poleks.
Raamat on kirjutatud ausalt, detailselt, võiks isegi öelda, et graafiliselt. Samal ajal tunned lugedes vastikust ja kasvavat kaastunnet ning mõtled, kas ma oleksin võimeline end niimoodi ohverdama, kogu oma kaastundest hoolimata?
Lessing annab oma raamatuga hävitava hinnangu nn "sugulastele", kes oma pereliikme on jätnud niimoodi virelema ning midagi tema heaks tegema ei vaevugi, kuna temaga on ilmselt "tüli". Meenub minu enda lapsepõlv, kui meile võeti korterisse üks vana naine, kes oli mingeil seletamatutel põhjustel kodutu. Meil polnud temaga mitte vähimatki seost, kuid heade inimestena võeti ta korteri ja kosti peale ning et ta end väga halvasti ei tunneks, omistati talle meie - laste - hoidja tiitel, kuigi vanaema ja vanaisa olid ju ka kogu aeg kodus ja vajadust mingi hoidja järele meil ei olnud. Ja nii ta meil elas aastaid, kuni suri. Pärast surma ilmusid välja ka sugulased, keda me kordagi näinud ei olnud, ning läks õudseks löömaks selle peale, kes saab endale tema õmblejakäärid, kes õmblusmasina, kes järele jäänud kangad. Vaatasime seda madinat pealt ja ei suutnud ära otsustada, mida tundagi.
Ühesõnaga, lugu ärritab, kurvastab, äratab süütunde ja teeb kõike, mida üks hea raamat peab tegema - loksutab sind läbi ja jätab viimase lehekülje lõppedes sind mõtlema, mõtlema ja siis veel natuke mõtlema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar